Sotsiaalmaks kooskõlla tegeliku tööpanusega
Osalise töökoormuse puhul peavad tööandjad praegu tasuma töötajate sotsiaalmaksu vähemalt fikseeritud minimaalse kuumäära pealt, mis kehtestatakse eelarveaastaks riigieelarvega. Kuumäär ei või seejuures seaduse järgi olla väiksem kui eelarveaastale eelnenud aasta 1. juulil kehtinud töötasu alammäär.
Äripäeva hinnangul on mõne aasta eest jõustunud seadusepunkt oma aja ära elanud ja sotsiaalmaksu tuleks tasuda töötaja tegeliku tööpanuse järgi ka osalise tööaja puhul. Kaaluda võiks ühtlasi sotsiaalmaksu lae sisseseadmist koos vajadusega tasuda sotsiaalmaksu ka väljavõetavate dividendide pealt.
Esiteks muudab kunstliku miinimummäära kaotamine süsteemi lihtsamaks ja arusaadavamaks. Samuti kaoksid erisused, mis omakorda ei arvesta nimetatud seadusepunkti väikelaste emade, tudengite, pensionäride jt puhul. Vastavalt tehtud tööle ja saadud palgale kujuneks kõigil ka sotsiaalmaks.
Maksunihe on ettevõtjate kukil. Praegu on alla miinimummäära töötasu saavate osalise tööajaga töötajate puhul sees maksunihe, mille peavad kinni maksma tööandjad. Loomulikult vähendab see ühtlasi tööandjate indu värvata osalise tööajaga töötajaid. Nõnda pigem loobutaksegi väikese koormusega inimeste palkamisest, ehkki see võiks ettevõtte seisukohast olla vägagi kasulik samm. Kui see kasu aga teisest taskust välja voolab, siis pole sellest tolku. Nõnda kahaneb aga ühiskonnas tervikuna tööhõive paindlikkus ning vähenevad osaajaga töötamise võimalused. Need muutuvad aga vähenevate töökäte ja vananeva rahvastikuga riigi puhul üha olulisemaks, on otsustajad isegi tõdenud. Siinkohal on hea võimalus sõnade kinnituseks ka tegusid üles näidata.
Sotsiaalmaksu minimaalse kuumäära sisseseadmise üks peamine põhjus oli riigi soov vähendada ümbrikupalkade maksmist. Vahepeal on aga olukord märksa seaduskuulekamaks muutunud. Koos plaanitava töötajate registri sisseseadmisega muutuvad palgapetturite võimalused veel ahtamaks. Hiljemalt koos töötajate registri rakendumisega tuleks kaotada ka sotsiaalmaksu minimaalse kuumäära ahistavad piirangud.
Sotsiaalmaksu suurem adumine. Sotsiaalmaksu puhul on mainitud tihti seda, et töötaja ise ei adugi, kui palju seda makstakse, sest tasujaks on tööandja. Seetõttu ei ole ilmselt seni leidnud suuremat vastuseisu ka maksu miinimummäära teema. On tehtud ka ettepanekuid , et palganumbrit võiks arvestada koos sotsiaalmaksuga, et maksupilti ja tööjõukulude tegelikku suurust selgemaks muuta. Või siis koguni nii, et töövõtja ise võiks enda eest sotsiaalmaksu tasuda. Viimane muudatus nõuaks kindlasti kogu maksusüsteemi põhimõtteliselt ümbertegemist, aga (neto)palgaga kaasnevatest maksudest võib rohkem rääkida igal juhul.
Kuna tööjõuga seotud maksud on Eestis niigi üsna kõrged, võiks hoopis kaaluda piirangute seadmist sotsiaalmaksu ülempiirile. Toimetus kordab siin varem avaldatud seisukohta, et 20 000 eurot aastas võiks olla see piir, mille ulatuses oleksid tulud maksustatud sotsiaalmaksuga. Seejuures tuleks aga tulude hulka lisaks otsesele palgale arvata ka väljamakstavad dividendid, mida praegu tihti n-ö maksude optimeerimist kasutades endale palgamaksmiseks kasutatakse, moonutades solidaarse vastutuse põhimõtet. Ülempiirist ülespoole jääv osa oleks aga sotsiaalmaksust prii, mis omakorda innustab kindlasti rohkem teenima ja teisalt ka kõrgepalgalisi töökohti looma.