Vana maja võlud ja vaevad

Eesti linnades on säilinud palju üle saja aasta vanuseid ühepere-puitmaju. Suurem osa neist on ehitatud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, linnade intensiivse laienemise perioodil. Paljud neist sajanditagust eluolu peegeldavatest majadest on nüüdseks kehvas seisu­korras. Neil võib olla konstruktsioonihädasid või lausa puududa kanalisatsiooniühendus.

Ühe sellise omanikuks saanuna tuleb teha otsus: kuidas edasi? Kas selle võiks lammutada ja uue asemele ehitada? Või kas hakata seda korda tegema või müüa kohe edasi?

Pikaajalised kohustused. Haapsalu linnaarengu ja muinsuskaitse peaspetsialist Tõnis Padu kinnitab, et neile küsimustele ei ole lihtne vastata. “Vana maja ostu saab võrrelda kutsika võtmisega,” ütleb ta. “Meil peab tema jaoks olema aega ja kannatust, meil peab olema raha tema vajaduste rahuldamiseks, me peame temasse suhtuma empaatiaga. See otsus muudab meie elu väga pikaks ajaks.”

Kindlasti ei peaks vana maja omandama ainult krundi pärast, võttes eesmärgiks maja lammutamise ja täiesti uue maja ehitamise. “Isegi kui see tuleb täpselt samasugune kui vana, ei ole see sama. Nagu ei ole originaaliga samaväärne kunstiteose koopia,” rõhutab Padu.

Kui maja on kultuurimälestis või asub muinsuskaitsealal, on selle lammutamine üldjuhul ka seadusega keelatud. Padu sõnul seisneb vana maja väärtus hinges, mis selle sees valitseb, ning kordumatutes detailides. Samuti saab vanas majas jälgida selle ajalugu kihiti. “Kui perel on sissekolimisega kiire, siis on ilmselt mõistlik leida oma elamispinnaprobleemile mõni teine lahendus,” märgib ta.

Alustuseks hinda maja seisukorda. Padu soovitab kõigepealt teha tiiru ümber maja, vaadata seinu, uurida, kas maja on sirge, kas laudise jooned on sirged, milline on räästa joon, ega see ei “laineta”. Sama tuleks vaadata katuse­harja puhul.

Hinnata võiks seda, kui kõrge on sokkel maapinnast veelauani. Traditsiooniliselt peaks see olema vähemalt 30 cm, aga kuna enamikus linnades on maapind mitmesuguste tänavaehituste tõttu kerkinud, siis võib tänava- ja ka hoovipind ulatuda palkideni ja see on pahasti.

Tuleb otsustada, kas kaevata sokliosa lahti, vahetada välja alumised palgid või asendada need kivi- või betoonplokkidega. Hea oleks sokli kohalt lahti võtta ka paar voodrilauda ja hinnata alumiste palkide seisukorda. Kõige pehkimisohtlikum on vahetult vundamendile toetuv palgikord, aga ka palgid aknaavade all.

Kontrolli maja seestpoolt. Seintele tuleks koputada ja kuulata, mis heli kostab. See reedab, kas vanu palkseinu on seestpoolt kaetud kipsplaatide või muu sarnasega. Kui võimalik, võiks sobivas kohas väikeses ulatuses sisevoodri eemaldada, nii saab hea ülevaate välisseinte seisukorrast.

Põrandate olukorrale saab anda hinnangu põranda tasasuse järgi. Hinnata tasub põranda vetrumist: liigne vetrumine viitab põranda­talade ebakvaliteetsusele. Reliin (või mingist muust aurutihedast sünteetilisest materjalist kate) mõjub vanale puitpõrandale surmavalt. Kui see seal on, siis peaks selle üles võtma ja välja selgitama, kas vana laudpõrandat saab päästa.

Vanasti olid põrandaalused tuulutatavad või toetusid põranda laagid ja laudis kuiva pinnase korral otse põrandaalusele liivale. Põrandaid ei värvitud, vaid pesti ja õlitati, põranda puitkonstruktsioon sai hingata. Põranda katmisel aurutiheda kattega (reliin, vinüülkatted, ka laminaatparkett) põhjustab puidu jäämise ummuksisse ja selline põrand pehastub. “On juhtunud, et reliiniga kaetud põrand on aastakümnetega muutunud turbataoliseks kõdunenud puidumassiks,” hoiatab Padu.

Head informatsiooni maja seisukorra kohta saab pööningult. Seal näeb laetalade ja katusekonstruktsiooni seisukorda, mädanenud kohti, samuti korstnajala olukorda, pragusid, seda, kas pigi on välja voolanud jms.

Kodu aastaringseks elamiseks. Soojustamisel on lihtsaimaks ja enamasti ka piisavaks lahenduseks välisvoodri eemaldamine, palgivahede tihendamine tõrvatakuga, tuuletõkke paigaldamine ja endise laudvoodri taas omale kohale naelutamine. Kui soovitakse vana palkmaja soojustada, tuleks lisasoojustus paigaldada välisseinte siseküljele. Väljastpoolt soojustuse lisamise muudab maja “paksuks” ja maja algupärase ilme moonutada ei tohi.

Kui majas on säilinud vana ahi, siis seda ei peaks maha lõhkuma ja uut ehitama, vaid püüdma taastada. Eestis on teatud tingimustel vanade ahjude taastamiseks ka toetust antud, täpsemalt võib selle kohta uurida Säästva Renoveerimise Infokeskusest.

Majas puuduva kanalisatsiooni korral peab eelarves arvestama sellega, et mälestise ja muinsuskaitseala puhul nõutakse enne torude panekut arheoloogilisi kaevamisi.

Väikesed variatsioonid võimalikud. Vanade viilkatusega majade katusealust enamasti elamiseks ei kasutatud. Pööningulagi soojustati paksu liiva-saepuru seguga. Kuna selline kiht võib kaaluda tonne oleks soovitav see eemaldada ja asendada mõne tänapäevase, aga oluliselt kergema soojustusmaterjaliga. Puumajja sobib selleks otstarbeks hästi tselluvill. Külm katusealune peab olema tuulutatav, sellega välditakse kondensaadi tekkimist konstruktsioonidele.

Kui hoone vajab uut katust, siis muinsuskaitse eritingimused määratlevad tavaliselt katusematerjali vastavalt sellele, milline on olnud originaalne katus. Linnades on olnud kivi-, laastu- ja plekk-katuseid. Naturaalseid imiteerivad materjalid ei ole aktsepteeritavad.

“Samas ei saa rahakotti lõhki ajada,” nendib Padu. “Vana maja korrastamise põhitõde on, et mida originaalsemana suudame seda säilitada, mida rohkem algseid detaile, seda väärtuslikum on hoone.” Mõned mööndused võiksid siiski võimalikud olla. Näiteks nimetab ta, et sisekujunduses on viimase aja mood jätta seinapalgid avatuks, ehkki linnamajades enamasti nii ei tehtud. Seal olid palkseinad seestpoolt kaetud pingupapiga, mille peale oli kleebitud pabertapeet.

“Vana maja taastamine ei ole odav,” ütleb Padu, “ent sellega teeme kummarduse eelnevatele põlvedele ning saame endale kodu, millesarnast ei ole kellelgi teisel ning kus valitseb mõnus õhustik.”

 

Spetsialistitarkused korrastamisel abiks

Viimastel aastatel on ilmunud hulk raamatuid, mis keskenduvad vanade hoonete taastamisele-remontimisele. Need annavad hea ülevaate sellest, millega eaka hoone puhul arvestama peab.Astu läbi Säästva Renoveerimise Infokeskusest ja pea nõu sealsete spetsialistidega.Tutvu maja dokumentatsiooniga kohalikus arhiivis. Enamik vanu maju on korduvalt mõõdistatud-inventariseeritud.Selgita kohaliku omavalitsuse abil välja, kas maja asub muinsuskaitsealal, selle kaitsevööndis või miljööväärtuslikul alal. Üksikud vanad majad on ka kultuurimälestisena kaitse all. Omavalitsusest saab infot selle kohta, kuidas edasi tegutseda, kas on vajalik tellida projekt, kas kavandatavatele ehitustöödele on vaja taotleda ehitusluba. Kui maja asub muinsuskaitsealal või on mälestis, tuleb tegevus kooskõlastada muinsuskaitseametiga. Kõigis maakonnalinnades on olemas muinsuskaitse inspektorid.Otsi endale hea koostööpartner, usaldusväärne projekteerija-arhitekt.