Puhkepäev. Mees Balti mere äärest - Baruto

Näitusel on suurejooneliselt esitletud kolm pidulikku põlle, mille kandmine on kitsendatud erinevate regulatsioonidega. Põllesid kingivad tavaliselt toetajad, ja üks kolmest põllest ongi 2006. aastal Eestis kujundatud.

Samuti on eksponeeritud hulgaliselt Baruto kimonosid. Sumo­maadleja on kohustatud avalikus kohas alati kimonot kandma ja selle nõude eiramine toob kaasa karistuse. Sumo kimonote õmblemine erineb tavalistest, kuna sumomaadlejad ületavad kimonote traditsioonilisi, rangelt paika pandud mõõte ja proportsioone. Seetõttu on kõik sumo kimonod tihti õmmeldud lausa eraldi mõõtu kootud kangast.

Auhindu ja meeneid on näitusel ohtralt. Kõrgema divisjoni maadlejad saavad eriauhindu oma sponsoritelt ja teistelt, Barutol on neid kokku seitse.

Auhindu annavad välja ka ajalehed ja näiteks ka Tokyo prefektuur. Eksponeeritud on ka reitingutabelid, millest küll hieroglüüfe mittetundval inimesel on keeruline aru saada.

Muuseumis on rekonstrueeritud sumo maadlusring, et vaataja saaks täpselt aimu, kui väikesel pindalal suured sumomaadlejad võitlema peavad. Sealsamas on ka Baruto sumovöö, 9 meetri pikkune ja 4 kg kaaluv puuvillane kogukas varustusese.

Eesti sumo ajaloost võib rääkida alles alates 1996. aastast, kui loodi Eesti Sumoliit. Samas ei jäänud Eesti muust maailmast palju maha, sest rahvsuvaheline föderatsioon loodi vaid mõned aastad varem.

Höövelsoni sumokarjäär algas 2004. aastal, kui tema ja Ott Juurikas said kutse Rahvusvaheliselt Sumoföderatsioonilt. Baruto ehk tõlkes “mees Balti mere äärest” tõus sumomaailma tippu oli selle spordiala kiireim. Vaid pooleteist aastat pärast föderatsiooni kutse saamist oli ta jõudnud tugevuselt 2. divisjoni.