Puhkepäev. Vanaema padjapüüri mustrid
Näitus “Eesti disain. Tööstustekstiil” heidab valgust tehastes töötanud kunstnikele ja nende loomingule.
Tekstiilitööstus on Eestis alates 19. sajandist olnud üks olulisemaid tööstuseid. Mõneti võiks võrrelda seda aga Lääne-Euroopa söetööstusega Teise maailmasõja järel, mis pärast Berliini müüri lagunemist on vaikselt hingusele läinud ning suured tööstushooned lagunema jätnud sarnaselt meie Kreenholmi mastaapse hoonetekompleksiga, millel terendab alles nüüd ehk helgem tulevik.
Looming bürokraatia hambus. Enne Teist maailmasõda avasid tekstiilivabrikud uksed nii Pärnus, Narvas, Rakveres, Viljandis, Sindis, Keilas kui ka Tallinnas. Okupatsiooni ajal kõik need ettevõtted riigistati ja nad hakkasid kandma režiimile vastavaid nimetusi: Tallinna Rauaniidist sai Punane Koit, Sindi 1833. aastal asutatud kalevivabrikust sai 1. Detsembri nimeline vabrik.
Kunstniku-kujundaja osakaal muutus tekstiilitööstustes oluliseks just samal nõukogude ajal. Kuna riik oli kohustatud leidma kõigile kõrgkooli lõpetanutele töö, siis suunati paljud tööstusesse, kus nad täitsid ära vähemalt 3-aastase kohustusliku tööstaaži.
Bürokraatiamasin hammustas loomingulisest tööst aga oma osa, kuna kõik kavandid oli vaja kinnitada Tallinnas kunstinõukogus. Reaalselt jõudis valmiskujundatud kangas tootmisse sega alles kahe aasta pärast.
Kuigi enamasti töötasid tekstiilivabrikutes kunstnikena eestlased, kaasati mõnel juhul ka Venemaal õppinud kunstnikke, kes tõid kaasa abstraktsete ja geomeetriliste vormide asemel kirjud lillemustrid ja nüüdseks nostalgilise nn neerumustri.
Nostalgia riidekapist. Rauaniit ehk hilisem Punane Koit on rahvasuus eelkõige tuntud sukavabrikuna, kuna seal hakati esimesena 1949. aastal tootma kapronsukki, mille lühiajaline turulepaiskamine põhjustas alati vooklevaid järjekordi sukapoodide uste taga.
Marat on samuti üks tuntumaid nimesid, kuid näitusel on nende laiast toodangust väljas vaid aluspesu. Kreenholmi, Sindi ja teiste vabrikute kangatoodangust saab näitusel näha hulgaliselt näidiseid, milles igaüks võib ära tunda ema või vanaema kapis leidunud vanu voodipesu riideid, kardinakangaid, diivanikatteid või kasvõi käterätikuid.
Tarbekunst
“Eesti disain. Tööstustekstiil”
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, Lai 17, TallinnNäitus on avatud kuni 9.11