Ajakiri ei eita laenuinstrumentide vajalikkust, kuid mingist piirist võib see majandusele kahjulikuks muutuda. Rahvusvaheline arvelduspank BIS hindab, et majapidamiste puhul läheb piir 85% ja mittefinantssektori ettevõtete puhul 90% juures SKPst. Enamik arenenud riike on ühe või teise näitaja poolest kas selle ülempiiri lähedal või selle juba ületanud.
Ülemäärane laenukoorem pärsib majanduskasvu kahel moel. Arenenud riikides ei rahastata uue võlaga mitte niivõrd uute tootlike varade nagu tehaste või masinate ehitust, vaid mängitakse ringi nõudeid juba olemasolevatele varadele. Teisalt kasvab võlaga majanduse haavatavus – fikseeritud maksed muudavad majapidamised ja ettevõtted tundlikumaks majanduskonjunktuuri muutustele ning pangad on haavatavad, kui neil on palju refinantseerimist vajavaid lühiajalisi laene.
Kontrastiks toob The Economist selle, kui palju paindlikum on rahastamine aktsiaturu vahendusel. Kui ajad on halvad, saab aktsionäridele dividendid maksmata jätta ilma, et firma sellest veel maksejõuetuks muutuks. Aktsiad ei aegu, nii et ole tarvilik refinantseerimine. Selle paindlikkuse kasu ilmnes IT mulli lõhkemisel aastatuhande alguses, kus börsilt haihtus 4 triljonit dollarit, kuid järsku krediidinälga ei tekkinud.
Kriisis aktsiad painduvad, võlg murdub, nendib The Economist. Sellest hoolimata on aktsiate emiteerimine olnud USAs viimasel kümnendil langustrendis. 2007-2014 on konsultatsioonifirma McKinsey andmeil maailma 47st suurimast riigist 41s valitsuste, majapidamiste ja mittefinantssektori võlakoorem kasvanud.
Maksusoodustused võlale pole ainus põhjus, miks võlakuhi kasvab, nendib The Economist ja lahkab sügavamas sissevaates hulka muid tegureid, pakkudes samas ka rea ettepanekuid, kuidas moonutusi kõrvaldada. See pole lihtne, nõuaks riikidelt ühist tegutsemist globaalsel tasandil ning paljude osapoolte mõtlemise ja käitumise muutust. Perspektiivis oleks sellest muutusest aga suur kasu, on ajakiri veendunud. Ning praegu on selleks parim hetk, sest intressimäärad on madalad.