Triin Tabur • 20. oktoober 2015 kell 4:30

Kelle kohus on arsti koolitada?

Igakevadised Eesti Arstide Päevad liigituvad täienduskoolituse alla, ent kitsal erialal enda täiendamiseks sellest ei piisa.  Foto: Andres Haabu

Arstidel on kohustus igal aastal täienduskoolitusi läbida. Kas selle eest tasumise rõõm on tööandja, arsti enda või kellegi kolmanda oma?

Arsti koolituseks tuleb suurim panus haige­kassalt, kes lisab selle igal aastal haiglatele tervishoiuteenuste osutamiseks mõeldud raha hulka. Veel saab taotleda toetust arstide liidult, lisaks aitavad oma liikmeid suuremad piirkonnaliidud, võimalusel panustab ka tööandja ja arst ise. Riigieelarvest ei tule täienduskoolituseks midagi.

Esmapilgul lihtne loogika, tegelikult aga keeruline olukord, kus ei ole juba aastaid seadusi klappima saadud. Arst peab koolitus­kohustuse täitmiseks ustele koputama ja taotlema toetusi, kust võimalik.

Tervishoiuteenuse osutaja peab tagama tervishoiutöötajale erialase koolituse vähemalt 60 tunni ulatuses aastas. Kui arvestada, et terve päeva kestev koolitus on umbes kuus tundi, tähendab see 10 koolituspäeva aastas. Täiskasvanute koolituse seadus ütleb, et koolitusel osalemiseks antakse õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva aasta jooksul. Sellest 20 päeva tuleb maksta keskmist töötasu.

Haigekassa hüvitatavate tervishoiuteenuste piirhinnas on sees kõik tervishoiuteenuste osutamiseks vajalikud kulud, sealhulgas koolitus. Eriarstiabi teenuste piirhindadesse oli sel aastal ühe arsti kohta arvestatud koolituskulu 447,38 eurot. Haigekassa arvestab, et arst viibib koolitustel viis päeva aastas. Selline olukord tõmbab aga haiglad nii-öelda kahvlisse. Nad võivad küll tahta täiskasvanu koolituse seadust täita, aga kui arstil on õigus palgalist õppepuhkust võtta 20 päeva ja haigekassa tasub vaid viie eest, peab ülejäänud 15 päeva kinni maksma haigla.

Arstide liidu peasekretäri Katrin Rehemaa sõnul tuleb arstidega suheldes välja, et summa, mida haigekassa haiglatele koolitamiseks maksab, ei jõua iga arstini päris sama numbrina. Haiglad teevad palju sisekoolitusi ja osa rahast läheb sinna, kuid igale erialale sisekoolitusi ei tehta. Mõnes haiglas saab tervishoiutöötaja aastas umbes 200 eurot, et end väljapool haiglat koolitada.

Katrin Romanenkov haigekassast kinnitas, et koolituskulu ühe arsti kohta ei ole viis aastat muutunud. Ka ei ole neile tehtud ettepanekut koolituskulude keskmise maksumuse muutmiseks. Rehemaa sõnul arutati koolituse rahastamist mullu ja juhatus otsustas teha nõukogule ettepaneku koolituse rahastamise ülevaatamiseks.

Liidud pakuvad raha asemel veebikoolitusi

Arstide liidu juures on tosin aastat tegutsenud SA Arstide Täienduskoolituse Fond. ­Paari aasta eest arvati see ringkonnakohtu otsuse ning valitsuse korraldusega maksuameti tulumaksusoodustusega ühingute nimekirjast välja. ­Pika kohtutee lõpp oli siiski õnnelik ja tänavu mais kinnitas riigi­kohus, et fond tõesti tegutseb avalikes huvides ja tuleb nimekirja tagasi viia.

Rehemaa ütles, et kuni kohtuvaidlus käis ja fond veel ametlikult nimekirjast välja visatud ei olnud, maksti sealt arstidele koolitustoetusi edasi, kuni 2013. aastani, kui fond sai tühjaks. Koolituskulude hüvitamine jätkus, ent seda tehti liikmemaksudest ning sellest toest said osa vaid liidu liikmed. Sel aastal on arstide liit hüvitanud 15 eriarsti ja residendi koolituskulusid kokku 5000 eurot.

Praegu alustatakse fondi loomisega nullist. Kui kõik hästi läheb, tehakse esimesed väljamaksed tuleval aastal. Hästi minek tähendab eelkõige seda, et ravimitootjad ja teised toetajad fondi taas lahkelt panustama hakkaksid. Rehemaa ütles, et fondi eesmärk on võimaldada arstidel käia ka väliskoolitustel, sest need ei ole kõrvalabita kättesaadavad.

Erialaseltsid on liikmete koolitamise toetamisel tagasihoidlikud. Näiteks perearstide seltsi juht Diana Ingerainen ütles, et nende selts liikmete täienduskoolitust rahaliselt pigem ei toeta, ka ei liigu läbi seltsi ravimifirmade sponsorraha. “See on põhimõtteline otsus,” sõnas Ingerainen. Ta lisas, et seltsi tulu pool koosneb ainult liikmemaksudest. Lisaks tekib väike raha seltsi korraldatud erialaüritustest.

Perearstide selts on loonud veebipõhise koolituskeskkonna, kus kõik nende organiseeritud loengud on perearstidele vaatamiseks üleval. “Meie oma perearstikeskuses ei suuda igal aastal väliskonverentsidel käia,” ütles Järveotsa Perearstikeskuse töötav Ingerainen. “Proovime siiski kolme-nelja aasta jooksul vähemalt korra väliskoolitustel käia,” lisas ta.

Psühhiaatrite seltsi juht Andres Lehtmets lisas, et ka nemad ei anna liikmetele stipendiume. “Küll aga oleme aastaid võimaldanud juurdepääsu Ühend­kuningriigi Royal College of Psychiatry veebipõhisele koolitussüsteemile, milles on loengud, video- ja audiomaterjal,” rääkis ta.

Ravimitootjate liidu juht Riho Tapfer tõdes, et ravimifirmade võimalused arstide koolituste ja täienduste toetamisel jäävad järjest väiksemaks. “Ei ole ka näha, kes võiks selle kohustuse enda kanda võtta, aga tõenäoliselt peavad nii tervishoiuteenuse osutajad kui ka arstid ise rohkem koolitus- ja täienduskulusid katma,” ütles ta. Ühtlasi peab tema sõnul lootma, et raviteenuste hinnad võiksid ühel hetkel sisaldada ka koolitusi ja täiendusi, mis oleks vastavuses tegelike vajadustega.

Tööandja pilk: koolitusraha napib alati

Arsti täienduskoolitus on ühest küljest küll spetsialisti isiklik huvi enesearenduseks, teisalt on aga haigla kui tööandja jaoks oluline, et arst oleks erialaselt pädev ja motiveeritud, ütles Pärnu Haigla juht Urmas Sule.

Rahaga on probleeme, tunnistas ta. “Sellist olukorda, et haiglal on koolituseks raha piisavalt, ei teki kunagi,” ütles ta. “Kunst ei ole mitte see summa suureks ajada, vaid see, et saada õigetele inimestele õiged koolitused õige hinnaga,” rõhutas Sule. Kui arst näitab koolitusele mineku vastu üles põhjendatud initsiatiivi, siis püüab haigla ­Sule sõnul rahalises mõttes õla alla panna.

Lisaks tuleb Sule sõnul arvestada, et koolitusel oleva spetsialisti ära olles ei langeks kolleegidele liiga suur töökoormus. Sel eesmärgil pannaksegi juba aasta alguses haiglas korraga paika nii puhkuste- kui ka koolitusplaan.

Sellegipoolest tuleb ette ka planeerimata koolitusi. Tavaliselt on need Sule sõnul pigem erialaseltside või koostööpartnerite pakkumised, kus omaosalused ei ole väga suured. Osa koolitusi saab Sule sõnul rahastatud abiprogrammidest ja see võimaldab oma koolituskulusid mõnevõrra kokku hoida.

Sule ütles, et iga organisatsioon otsib alati võimalusi, kuidas oma inimeste arenduseks raha leida. Haigla ei ole erand. “Arvestada tuleb ka riski, et kui me ei võta mõne koolituse tasu maksmise kohustust üle, siis teinekord võib see palju kallimaks osutuda kui koolituse kinnimaksmine,” sõnas Sule. Detailidesse laskumata vihjas ta, et kui keegi kolmas isik tahab arsti koolitust väga rahastada, tuleb kindlasti mõelda, miks seda teha soovitakse.

Kogemus: ilma toetuseta jäänuks täiendusel käimata

Üks arstidest, kes sel aastal arstide liidult toetust sai, oli TÜ Kliinikumi neuroloog Liis Sabre, kes sai 400eurose stipendiumi ja võimaluse osaleda septembris kolmepäevasel erialakonverentsil Norras.

“Ma teen praegu teadustööd tasuta, ehk et ma pole ­Tartu Ülikooli töötaja. Olin seega paljude TÜ stipendiumide jaoks sobimatu kandidaat,” rääkis ta.

Täienduskoolitusfondi abil sai ta tasutud majutuse ja osa sõidukulust. Ilma liidu toetuseta oleks tal konverentsile kindlasti minemata jäänud – ainuüksi osavõtutasu oli 595 eurot. “Nagu rahaga ikka, on seda vajaka ka täienduskoolituste asjus,” sõnas neuroloog. “Sõltuvalt tööandjast muidugi aeg-ajalt toetatakse, sest kohustuslikku täienduskoolitust ei saa ju nõuda täielikult arsti oma rahast,” rõhutas ta.

Tartu Ülikooli alluvuses töötajatel on tema sõnul võimalusi rohkem ja kes tahab, suudab raha leida. Paljude jaoks on abi tulnud ravimifirmadest. “Oleks aga kurb, kui väliskonverentsidel käiksid vaid need, kes on seotud mõne ravimfirmaga, ja Eesti teadlased istuksid kodus,” sõnab Sabre.

Hetkel kuum