Pettused ettevõtetes sagenevad nõrga kontrolli tõttu

Uuring, kus vaadeldi 750 tegelikku pettusejuhtumit 78 riigis, näitas et tehnoloogial on märkimisväärne roll 24 protsendi pettuste puhul. Ennetav analüüs mängib pettustega võitlemisel tagasihoidlikku rolli, kuna ainult 3 protsenti juhtudest suudeti sel moel avastada, näitab uuring "Global Profiles of a Fraudster". Üha rohkemate pettuste puhul kasutatakse ära sisekontrolli süsteemi nõrkusi – võrreldes 2013. aastaga on nende juhtumite osakaal tõusnud 18 protsendilt 27 protsendile.

KPMG Baltics OÜ siseauditi teenuste juht Viljar Alnek ütles, et rahvusvahelise uuringu järeldused kehtivad suuresti ka Eesti äripettuste puhul, kuna kontrollimehhanismid võiksid alati olla paremad ning organisatsioonid peaksid oma riske teadvustama. „Pettuste vallas on tehnoloogia üha rohkem kahe teraga mõõk, sest tehnoloogia arenguga kaasneb kiusatus seda kuritarvitada. Petturid ei kõhkle tehnoloogiat kasutamast, kuid paraku ei paista, et ettevõtted rakendaksid uusi lahendusi pettuste takistamisel,“ tõdes Alnek. Ta rõhutas, et kõik organisatsioonid peaksid jälgima ohte ja analüüsima andmeid, et varakult tuvastada anomaalset või kahtlast käitumist.

Tehnoloogia võimalusi kasutanud petturid võltsisid 24 protsendil kordadest raamatupidamise andmeid, 20 protsendil kordadest saadeti e-posti või muu sõnumisuhtluse vahendusel eksitavat informatsiooni ning 13 protsendi puhul kuritarvitati juurdepääsuõigusi arvutisüsteemile.

Uuritud pettustest 26 protsendil ulatus kannatanud ettevõtte kahju üle 1 miljoni USA dollari.

Kui analüüsida petturite profiile, siis 69 protsenti neist olid vanuses 36-55 ning ettevõtte oma töötajad. Naiste osakaal petturite seas on veidi kasvanud: 2010. aasta 13 protsendilt 17 protsendile. Petturitest 35 protsenti olid tippjuhid või direktorid ning 38 protsenti olid olnud ettevõttes tööl vähemalt kuus aastat.

Uuritud petturitest 44 protsendil oli ettevõttes täielik autoriteet ning nad ei olnud allutatud kontrollile; ligikaudu viiendikku iseloomustati autokraatlikena, kuid neid peeti kollektiivis kolm korda suurema tõenäosusega sõbralikeks kui mittesõbralikeks. Üle pooltel (62 protsendil) juhtudel teostati pettusi koostöös teiste isikutega ja peamised motiivid olid isiklik kasu (60 protsendil juhtudest), ahnus (36) ja teadmine, et „ma võin seda endale lubada“ (27). Petturitest 54 protsenti tunnistas, et kulutas saadud raha elustiili finantseerimiseks ning 15 protsenti kulutas selle oma pahedele.

„Üldistatult võib öelda, et tavaline pettur on keskealine, juhtival positsioonil mees, kel on laiad volitused, keda alluvad respekteerivad ning peavad pigem sõbralikuks inimeseks,“ lisas Alnek.

Pettused toimuvad palju sagedamini grupiviisiliselt kui üksi (vastavalt 62 ja 38 protsenti) ning kui enamusel juhtudel tegutsevad mehed ja naised koos, siis pea samapalju on grupiviisilisi pettusi ainult meeste osalusel ning vaid 7 protsenti ainult naiste osalusel.

Tuleb tähele panna, et 61 protsendi avastatud pettuste puhul on asjaga olnud seotud keegi organisatsioonist väljapoolt. Vahelejäämistest 44 protsenti toimus vihje või kaebuse tulemusena ning 22 protsenti juhtkonna kontrolli tulemusena.