Mis maksavad Eesti sportlastele olümpiamängud?

Artikkel

- Uudised
- Mari Mets
- 27. mai 2016 kell 4:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mis maksavad Eesti sportlastele olümpiamängud?
Olümpiavõitja Gerd Kanteri aastaeelarve on 80 000-100 000 eurot.Foto: Andres Haabu
Eesti tippsportlaste olümpia eelarved koosnevad peamiselt riigi toetusest ja üksikute tikutulega leitud erasponsorite armust, kes aitavad sportlased kõige hullemast kitsikust välja.
Jooksja Tiidrek Nurme ületas maratonis olümpianormi alles tänavu aprillis, seega esimene väljateenitud toetussumma pole tema pangakontole veel jõudnud. Riigi panus tema olümpiaks valmistumisse on olnud seni null eurot, nüüd aga 1333 eurot kuus.
Tema tänavune eelarve on 17 000 eurot, mitte olümpia-aastal on see paar tuhat eurot väiksem. Seekord on kulud suuremad, sest vahetult enne olümpiat tuleb teha üks laager kaugel Brasiilias.
„Kui EOK ja kergejõustikuliidu taustsüsteemi vaadata, siis mina ei ole kindlasti nende sportlaste hulgas, kes peaksid olümpiale sõitma. Olümpiasportlaseks ei saada kindlasti mitte neli kuud enne olümpiat, see on aastatepikkune töö,“ sõnas Nurme. Oma klubilt saab ta stipendiumi 300 eurot kuus. See oli kuni olümpianormi täitmiseni aprillis tema ainus teenistus.
Spordist saadavale tulule ei looda
Nurme ei pea ennast väikeste toetussummade juures varjus olnud sportlaseks. „Enne olen ka olümpial käinud ja rekordeid teinud. Selle juures on olnud toetus väga kasin. Oma paarile erasponsorile ei saa mul olla muidugi ühtegi etteheidet.“
4. Tartu Linnamaratoni poolmaratoni võitja Tiidrek Nurme aastal 2015. Foto: Margus Ansu, Scanpix/Postimees
Nurme kolleeg, maratonijooksja Roman Fosti on Äripäevaga rääkides parasjagu Jaapanis laagris. Ta võtab seal lahti oma täpse tabeli ja teatab, et tema spordile planeeritud aastaeelarve on 24 000 eurot, mis ei sõltu eriti sellest, kas on olümpia-aasta või mitte. Ta ütleb, et EOK toetusest selleks ei jagu. Lisaks maailmatasemel maratonide jooksmisele töötab ta audiitorina.
Fosti ülemus on suur spordisõber ja lubanud sportlasest töötajale olümpia-aastal rohkem vaba aega. Aprilliga said auditis kiiremad ajad läbi. Fosti küll arvab, et tuleks praeguste sponsorite abiga isegi tööl käimata ots-otsaga kokku, aga on kindel, et ainult spordile lootmine on naiivne.
„Täna võin hea soorituse teha, aga homme võib tulla vigastus või kehv tulemus. Spordiametnikud ei tunne siis sind enam hetkega, pööravad pea ära, kui neist mööda lähed. See ongi põhjus, miks ma pole sajaprotsendiliselt spordile keskendunud. Olen seda juba omal nahal kogenud,“ sõnas ta.
Null-eelarvest A-kategooria sportlaseks
Maailmameister ja olümpiahõbe, maadleja Heiki Nabi olümpia eelarve on ühine koos kahe teise maadlejast trenni- ja laagrikaaslasega, kes üritavad samuti olümpiale pääseda.
Maadlejal pole trennis üksi suurt midagi teha. Kolme maadleja eelarve on Nabi kinnitusel 150 000-160 000 eurot aastas. Aasta enne olümpiat on paarikümne tuhande euro võrra kallim, sest tuleb valmistuda olümpiale pääsemiseks vajalikeks turniirideks.
Heiki Nabi maadluse EMil Riias sel aastal.Foto: tairo Lutter, Scanpix/Postimees
Samas märkis Nabi, et Londoni olümpiaks valmistus ta sisuliselt ilma toetuseta, umbes 350 euroga kuus, rääkimata sportlasepalgast, mida polnud üldse. Selle kogemuse põhjal ütleb ta, et kui mõni sportlane on perspektiivikas, aga pole olümpiapääset veel lunastanud, võiks olla ka talle mingi toetus. „See summa ei pea olema nii suur, aga mingi stabiilsus võiks olla tagatud. Ehk ei peaks neid piire nii rangelt paika panema.“
Ta lisas, et erasponsoreid leida on keeruline, ise nad end pakkuma ei tule. „Kui ma sportlasena ise ustel koputamas käiks, kannataks selle all treeningprotsess. Minu sponsorid on mul olnud juba pikemat aega ja see on suur asi, kui on selline pikaajaline tugi,“ lausus Nabi.
Sponsorid üha kartlikumad
Olümpiavõitja Gerd Kanteri aastaeelarve on 80 000-100 000 eurot. 100 000 on tema kinnitusel juba kindel eelarve, millega saab kõik vajaliku ära teha. Ta ütleb, et krooni ajal oli välislaagreid palju raskem korraldada, kuid suurepärase treeningpaiga Lõuna-Aafrika, kust ta näiteks äsja laagrist naases, majandus on nii raskes seisus, et sealse valuuta kurss on meile muutunud väga soodsaks. Krooni ajal olid sellised laagrid palju raskemad.
Gerg Kanter Eesti meistrivõistlustel kergejõustikusFoto: tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Kanter tunnistab, et viimase kolme-nelja aastaga on läinud sponsorite leidmine hulga keerulisemaks, mistõttu on EOK toetus ka tema jaoks vundament, millele saab kindlalt loota. Ta näeb sponsorite kadumise põhjusena maailma sporti on raputanud dopingujuhtumeid ja sporditippude skandaale.
„Kas või näiteks Tiger Woodsi naisteskandaalid. Individuaalspordi toetamine on muutunud ettevõtete jaoks riskialtiks investeeringuks. Kõik taandub ühele persoonile, kes võib tuua kõva mainekahju. Meeskonna toetamine on juba riskide hajutamine,“ tõdes Kanter.
Ühes paadis ühine rahakott
Kui sõudja Allar Raja EOK presidendikandidaatide debatte kuulas, jäi neist kõlama tema jaoks oluline, ka Nabi viidatud mõte – teha vajadusel erandeid.
„Näiteks tõstja Mart Seim, kes tegi oma MMi medaliga laiemale ringile suure üllatuse, mis tuli ilmselt tänu tema enda otsitud vahendite ja fanatismiga. Oleks tore, kui tehtaks mingi projektipõhine reservfond, kust saab võtta raha, kui näiteks mõne olulise laagri jaoks jääb natuke puudu.“
Atlanta pettumus käivitas Eesti spordi rahastamise
Eesti olümpiasportlaste rahastamise süsteem sai alguse pärast medalisaagita jäänud Atlanta olümpiat.
EOK asepresidendi Toomas Tõnise sõnul oli Eestil 1996. aasta Atlanta olümpia eel suur medalilootus, kuid kõik ennustatud kümmekond medalit jäid tulemata.
„Pärast tegematajätmisi analüüsides saadi aru, et kõik, mis puudutas olümpiamängudele kohale minemist ja seal mundri selga panemist, oli hästi korraldatud. Mida polnud, oli süsteemne rahastatud ettevalmistus,“ rääkis Tõnise.
Kindel kõrvamärgiga raha olümpia ettevalmistuseks tekkis Tõnise sõnul lotomaksu suunamisega olümpia ettevalmistusse. 2003. aastal muutus hasartmängumaksu seadus, misjärel hakati loto- ja kasiinoraha kultuurile ja spordile jagama.
Ei sõudjad ega vehklejad oska öelda oma individuaalset eelarvet, sest raha arvestab peatreener võistkonna peale. Raja selgitas, et paatkonnale hädavajalikesse varumeestesse panustamine aitab noorematel sportlastel silmad-kõrvad lahti hoida – kui neisse natuke investeerida, püüavad nad kõigest väest tulemustega vastata.
„Üks ühele me raha ei kasuta, nii oleks väga lihtne oma toetusraha välja nõuda, aga see oleks väga lühinägelik,“ sõnas Raja.
Eesti sportlane säästab välismaal
Maratoonar Roman Fosti meelest võiksid Eesti olümpiasportlased saada kasutada eritingimustel Eesti spordikomplekse, et nad ei peaks põgenema trenni näiteks hulga odavamasse Portugali.
Hispaanias õppides käis Fosti Hispaania koondise spordibaasis tasuta treenimas. „See on täiesti tavaline, et mõned välissportlased kasutavad nende baase tasuta, kergejõustikuliit pidi ühe kirja saatma neile. Praegu olen Jaapanis laagris ja kasutan siinseid staadione samuti täiesti tasuta.“
Kindaheide Sõõrumaale
Fosti ütleb, et paljud sportlased ei lähe Tehvandi, Kääriku või Jõulumäe baasi sellepärast, et üks öö maksab neis pea poole rohkem kui näiteks Portugalis. „Siis minnaksegi odavasse Portugali ja Eestis üles ehitatud spordikeskused jäävad kasutamata. Selle võiks nüüd küll Urmas Sõõrumaa EOK uue presidendina käsile võtta.“
„Kui Audentese spordikeskusele ja -koolile, kus ma isegi õppisin, 2003. aastal uus spordihall ehitati, seadis linn tingimuseks suhteliselt madala piletihinna, sest nad olid ehitust toetanud. Alguses oligi sissepääs 25 krooni, aga nüüd on see 7 eurot. Mul oli tõesti raske anda 7 eurot lihtsalt jooksmise eest sisehallis, mis on ehitatud ju EOK ja riigi rahaga,“ lausus ta.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum