Meditsiini mõjutajad 2017

Ajakirjanik Toivo Tänavsuu käivitas heategevusfondi 2014. aastal. Kolm aastat hiljem tundub, et see on tegutsenud vähemalt kümmekond aastat. Tänavsuu isiklikust murest ema ravi rahastamisel alguse saanud ettevõtmine on leidnud laia kandepinna kogu ühiskonnas – abi on saanud 100 inimest ja heategevusse panustajaid on sellest mitu korda rohkem. Märkamata pole algatus jäänud ka arstide hulgas. 

PERHi onkoloog Indrek Oro ütleb, et ta ei tunne küll Tänavsuud isiklikult, kuid on huviga jälginud tema tegemisi, mis on olnud küllalt hästi nähtavad. Oro on sageli imetlenud Tänavsuu turundamise oskust ja tegevuse tulemuslikkust. 

Ta lisab, et inimesi, keda Tänavsuu on suutnud oma fondiga aidata (ehk siis patsiente), tuleb järjest juurde nii nagu neidki, keda ta on enda sõnul suutnud ravida (ehk annetajaid). 

“Onkoloogina ei saa ma tema ettevõtmiste tähendust kuidagi alahinnata. Kui üldse midagi kõrva riivab, siis ehk armutu vastandumine haigekassaga, kes justkui oleks mingi pahatahtlik ja ihnus tegelane ning kuidagi ei taha raskes olukorras patsiente aidata. Kes vähegi tunneb selle asutuse köögipoolt, teab, et nii see muidugi ei ole. Aga seegi võib olla lihtsalt osav marketinginipp,” leiab Oro.

Haigekassa hindab aga Tänavsuu ettevõtmist kõrgelt. “Toivo Tänavsuu algatus on olnud väga tänuväärne, sest ta on loonud võimaluse kokku saada neil inimestel, kellel on võimalused ja soov aidata, ning need, kes vajavad meie kõigi ühist toetust,” kommenteerib haigekassa tervishoiu- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Katrin Romanenkov. Ka tema rõhutas Tänavsuu rolli annetuskultuuri arendamisel.

Perearst Karmen Joller ütleb, et Tänavsuu näikse olevat üks neist inimestest, kes järgib vanade eestlaste soovitust: kus viga näed laita, seal tule ja aita – kui riigi käed jäävad lühikeseks, peabki appi tulema kogukond.

“Toivo Tänavsuu on kogukonna tasemel algatanud midagi, mis on muutnud paljude perede elu ja andnud lootust ning aega. Tuleb välja, et aeg on tõepoolest raha. Minu sügav lugupidamine mittemeedikule, kes on Eesti meditsiini täiesti omal moel edasi viinud,” ütleb Karmen Joller.

Esiteks on mind enim üllatanud, kuivõrd vähiteema Eesti inimestele korda läheb ning millise kambakaga on inimesed valmis teiste elude eest võitlema. Ma ei osanud 2014. aastal ette näha, et nüüd kogume annetustena üle 1,5 miljoni euro ja toetame 100 inimest.

Teiseks on kõvasti avardunud fondi tähendus ja mõte. Kujutasime ette, et fond on mõeldud vähihaigetele, kes ei saa abi haigekassast. Nii ongi, kuid kaugeltki mitte ainult.

Me mitte lihtsalt ei rahasta ravi, vaid kingime lootust, aega, veel ühe õlekõrre, võimaluse proovida parimat ravi, elada kauem täisväärtuslikult või isegi terveks saada. Seda laia spektrit ma 2014. aastal veel ei tajunud.

Ei ole. Kivisüdamega inimesena ei ole osanudki õieti leina tunda.

Ma tean, et ema lahkus rahuga ja on praegu paremas paigas. Elu võib olla kallis, kuid surm ei ole lõpp.

Ma näen, et see kõik läheb inimestele korda. Nii abivajajatele kui ka annetajatele. Saan olla see kast, kelle kaudu transformeeruvad Eesti inimeste lahkus ja annetused raske haiguse küüsis inimeste jaoks elupäevadeks. Need elupäevad ei ole olulised mitte ainult ühele inimesele, vaid tervetele  suguvõsadele.

Doktor Marek Vink koolitab hambaraviõdesid, esineb raadios ja televisioonis, vastab hambaportaalis, räägib suhkrukellast ning soovitab lisada limonaadile samasuguseid hoiatavaid silte nagu suitsudele. Vink selgitab kannatlikult, et pole olemas halbu hambageene ja lõputust auk-plomm-auk-plomm karussellist, mis võib maksma minna isegi uue luksusauto hinna, päästab vaid toitumisharjumuste muutmine. Samuti rõhutab ta, et hambaarstki ei peaks olema vaid tagajärgedega tegeleja, vaid ennetaja.

Viimasel aastal on Eesti Hambaarstide Liidu juht ja Almare Hambakliiniku hambaarst Vink sekkunud ka tervishoiupoliitikasse, selgitades väsimatult, miks haigekassa täiskasvanute hambaravileping hea pole ja mida muuta tuleks. Sama võitlus on alanud ka järgmise aasta algusest jõustuva proteesihüvitise teemal.

Naljaga öeldes, siis amet kohustab. Natuke tõsisemalt rääkides olen ma sisimas maailmaparandaja, kellele läheb vägagi korda, mis meie tervishoiusüsteemis toimub ja kuhu me liigume.

Eesti hambaraviteenus kuulub praegu Euroopa parimate hulka. Tugev  konkurentsisituatsioon on sundinud Eesti hambaarste ennast koolitama ja investeerima moodsatesse seadmetesse. Kõik see võimaldab pakkuda laia valikut kõrgel tasemel teenuseid.

Riiklikult reguleeritud süsteemis teenuse kvaliteet langeb, kuna turusituatsioon ei ajenda olema parem konkureerivast kliinikust. Kuna valdav osa Eesti raviasutustest ei ole nõus vabatahtlikult osutama praegusest kehvemat teenust, mida nad peaksid ka ise doteerima, siis polegi riigi toetusega hambaraviteenus kättesaadav.

Sõbralik riik lubaks patsiendil valida endale meelepärase kliiniku ja hüvitaks riigile sobivas ulatuses seal tehtud kulu. Ehk siis raha peaks patsiendiga kaasas käima.

Lihtsalt järjest suurema hulga raha põletamine pelgalt haiguse tagajärgedega tegelemiseks pole jätkusuutlik. Ka hambaarsti “premeeritakse” hambasse täidise asetamise eest, mitte patsiendi suu tervena hoidmise eest. Minu meelest võiks suisa seaduses kindlaks määrata protsendi haigekassa eelarvest, sarnaselt kaitsekuludega riigi eelarvest, mis tervist päriselt hoidvale haigusi ennetavale tegevusele läheks. Näiteks erilist tähelepanu laste hammaste tervisele pöörates on täiesti reaalne üles kasvatada tervete hammastega põlvkond. Praegu on aga Eestis rohkesti katkiste hammastega lapsi, kes justkui ei elakski 21. sajandi Euroopas.

Hiljuti võttis meedias sõna üks õde, et mõni patsient võiks hügieeni eest rohkem hoolt kanda. Seepeale kirjutas Karmen Joller, et kui meedikut häirib kasimata patsient, tuleks sellest patsiendiga rääkida, sest me ei tea, kas tal on näiteks depressioon.

Igal sügistalvel tõstavad häält vihased lapsevanemad, kes ei suuda näha lasteaias köhivaid ja nohuseid lapsi. Doktor Joller ütleb, et veidi tatine laps võib minna küll lasteaeda. Ta on valmis vastama veganluse teemadel ja selgitab, et üks taimetoitluse suur pluss on see, et vegan ei saa kuidagi ülekaaluline olla. Doktor Joller manitseb patsiente puuke ise eemaldama, mitte EMOsse jooksma. Ta väitleb vaktsineerimisvastastega, kui vaja. Perearst Jollerit võiks pidada kaasaegse Eesti meditsiinimisjonäriks, kes rahvale elementaarseid tervisetõdesid kuulutab.

Inimestel on tänapäeval korraga lihtne ja keeruline. Lihtne, sest infot on palju ja see on kergesti kättesaadav. Keeruline, sest infot on palju ja see on kergesti kättesaadav. Ja kui inimene ei ole kursis teadusliku metoodikaga ega oska teadustöid ja muid allikaid kriitilise pilguga vaadata, on väga lihtne teda segadusse ajada.

Ma võtan sõna tavaliselt siis, kui miski mind eriliselt puudutab.

Arstid, ja mitte ainult perearstid, võiksid olla inimesed, kellelt patsient saab infot turvaliselt – ilma süüdistuste ja halvustava suhtumiseta. Just vaktsineerimisvastased räägivad sellest, et nad tajuvad halvakspanu meedikute poolt. Seetõttu ei julge nad oma küsimusi esitada.Me vajame sellistel teemadel avatud ja rahulikku arutelu. Ma annan oma parima, et seda tekitada ja ülal hoida. Et inimesed teadmiste läbi end ise rohkem aidata oskaksid ja vajadusel enda eest seista saaksid.

Vidinad ja äpid võiksid olla süstematiseeritud, struktureeritud. Praegu mõtleb igaüks oma nurgas välja mingi vahva ja kasuliku asja, mis eraldi vaadates seda ka on. Aga kui neid äppe ja vidinaid on liiga palju, tekitab see ainult segadust. Paremad vidinad ja äpid peaksid olema integreeritud perearsti töölauale ja ehk ka patsiendiportaali. Me oleme küll e-riik, aga meditsiinitarkvara on ajale jalgu jäänud. Siin ootaks riigilt palju suuremat tuge.

Kõige olulisemas on perearsti roll 10 aasta pärast samasugune – perearst on ikka “ihule kõige lähemal”. Loodan, et 10 aasta pärast on tehtud muutusi perearstide töökorralduses, nii et perearstil jääks patsiendi jaoks rohkem aega.