Jaroslav Tavgen • 13 november 2018

Venemaa endine aseminister: naftaturgu sanktsioonid ei kõiguta

Vene opositsioonipoliitik Vladimir Milov arvab, et naftaturg on liiga globaalne ja seetõttu sanktsioonid seal ei tööta.  Foto: Evgeny Biyatov, RIA Novosti/Scanpix

Prognoosid kõnelevad maailma majanduskasvu tõsisest aeglustumisest, mis on üks kahest põhjusest, miks nafta hind langeb, leiab Vladimir Milov. Riikidele sanktsioonide kehtestamine tema kinnitusel naftaturgu ei mõjuta.

Järgneb Delovõe Vedomosti usutlus Venemaa kunagise energeetikaministri asetäitja, praeguse opositsioonipoliitiku Vladimir Miloviga nafta hinna languse põhjuste kohta:

Miks nafta hind kogu oktoobrikuu langes?

Tegureid on palju. Ühest küljest halvenes tunduvalt prognoositud nõudlus. Oktoobri keskpaigas ilmus Rahvusvahelise Energiaagentuuri värske ülevaade. Ülemaailmse nõudluse prognoose jooksva aasta lõpu ja järgmise aasta alguse kohta korrigeeriti märgatavalt madalamaks. Põhjus: oodatakse maailma majanduskasvu tõsist aeglustumist. Nafta tootmisega on seejuures kõik hästi. Juunikuust alates on OPECi riigid ja Venemaa suurendanud ööpäevast tootmist rohkem kui miljoni barreli võrra. See toimus pärast nende piirangute leevendamist, mis olid kehtestatud Venemaa ja OPECi kokkuleppega.

Varem käis kogu tants Iraani ja nõudluse suurenemise ümber. Sestsaadik on prognoosid muutunud tagasihoidlikumaks, tootjad aga hakanud tootmist tugevasti suurendama. On üks huvitav asjaolu, mis puudutab USA naftatootjaid. Kui vaadata Rahvusvahelise Energiaagentuuri igakuiseid ülevaateid, on näha, et Ameerika tootjate prognoose korrigeeritakse iga kuu ülespoole.

Pidevalt?

Kõver kisub üha enam taeva poole.

Kas see tähendab, et USA võtab pidevalt kasutusele uusi leiukohti ja asutab uusi naftafirmasid?

Asi ei ole selles. Ameeriklaste tootlikkus on kõvasti paranenud. Nad on hakanud ammutama rohkem ühest leiukohast, ühe puurtorniga. Puurtornide hulk ei mängigi enam erilist rolli. Ühelt puurimisplatvormilt puuritakse üks vertikaalne puurauk, sellest aga mitu horisontaalset, rakendatakse superfrakkimist. Teisisõnu, nende tootlikkus kasvab jõudsalt. Maailma naftaturg aga on jõudnud tagasi tasemele, kus pakkumine ületab nõudluse. Viimases kvartalis oldi ju miinuses.

Mida tähendab “miinus”?

Miinus on see, kui nõudlus ületab pakkumise. Sellisel juhul on tootjad sunnitud vähendama laovarusid. Valitseb seisukoht, et Venemaa ja OPECi tehing sõlmitigi just selleks, et saada lahti kogunenud varudest. Kaks aastat tagasi olid need maksimumis, sestsaadik aga vähenenud. Praegu oleme jõudnud tagasi nafta ülejäägi juurde, plussi. Pluss on see, kui pakkumine ületab nõudluse. Viimati võis plussi täheldada 2017. aasta esimesel poolaastal.

Kuidas turuosalejad sellele plussile reageerivad?

Arvan, et keegi ei hakka midagi ette võtma. Kui vaadata, millise innuga OPECi maad ja Venemaa pärast juunikuud paigalt sööstsid, on selge, et esialgu ei kavatse keegi tootmist piirata. Kõik tahavad ammutada üha rohkem ja tootja seisukohast on see loomulik. Samal ajal väheneb nõudlus nafta järele, ja see tuleneb maailmamajanduse väljavaate kehvapoolsest prognoosist. Selle peamine põhjus on kaubandussõjad.

Kas asi on siis tõesti nendes?

Trump tõstab tariife, ülejäänud aga vastavad samaga. 2019. aastaks prognoositakse maailma majanduskasvu väga tõsist langust. Veebilehel oilprice.com ilutsevad pealkirjad: “Turul võimutsevad pessimistlikud meeleolud”. Isegi septembrikuise ralli ajal rääkisid Goldman Sachsi ja Barclaysi analüütikud, et seda ei ole kauaks ja et barreli hind ei kerki saja dollarini. Praegu on suurem osa turuosalejatest ühel meelel, et hind jätkab langemist. Kõik tegurid kõnelevad just selle poolt.

Varem muretsesid kõik Iraani pärast, mille tootmine tugevasti vähenes. Kuid katastroofi ei toimunud, sest on, millega seda puudujääki katta. Iraanlased mõtlevad välja miljoneid viise, kuidas sanktsioonidest kõrvale hiilida, ja midagi katastroofilist seal ei juhtu. Kõik on stabiliseerunud.

Kui kõik ennustavad kriisi, tootjad aga toodavad üha enam, peaks hind ka edaspidi langema ja jõudma näiteks 40 dollarini barreli eest.

60–70 dollarit barrel – see on hinnavahemik, mis rahuldab kõiki. See ei pidurda maailma majanduskasvu ja loob tootjate laiale ringile need tingimused, milles tasub toota. Kui nafta hind langeb alla 60 dollari, võib turg suurest mahust ilma jääda. See puudutab ennekõike mandrilava – seal on madalama hinna korral keeruline toota (eriti uusi projekte silmas pidades). Selleks, et Põhjamerel naftat ammutada, on vaja palju investeerida. Aastail 2015–2016 seda ei tehtud, kuid viimase aasta-poolteise jooksul, kui nafta hind tõusis üle 50 dollari, hakati uuesti investeerima.

Mina nimetan seda “kiigeks”. Kui hind langeb liiga madalale, tõmbavad paljud tootjad otsad kokku ja lahkuvad turult. Tekib defitsiit ja hind hakkab uuesti tõusma. Kui hind tõuseb liiga kõrgele, suureneb sellise nafta maht, mida on tulus toota kõrge hinna korral. Turu jaoks on ideaalne, et hinnad paikneksid kusagil mugavas koridoris, mille puhul piisav hulk projekte on tulutoovad, naftat aga toodetakse piisavas mahus. Selleks, et asi sujuks rahulikult, on parem, kui hind püsiks 60–70 dollari piires. Arvan, et lähiaastail jääb nafta hind kõikuma selles diapasoonis. Ajuti langeb see alla 60 dollari, siis aga tõuseb üle 70, kuid mitte pikaks ajaks.

On vandenõuteooria, nagu suurendaks Saudi Araabia tugevasti tootmist, et vältida USA sanktsioone ajakirjaniku tapmise eest. Kas sellel on tõepõhi all?

Ei ole. Naftaturg on sedavõrd globaliseerunud, et sanktsioonide mõju on väga kõvasti üle hinnatud. Saudidel on, kellele müüa (nagu ka Iraanil). Nad viivad oma nafta Aasiasse. Pealegi on ilmne, et Ühendriigid ei hakka Saudi Araabia vastu sanktsioone kehtestama. Nende jaoks on see riik võtmetähtsusega partner, sellepärast piirdutakse pelgalt retoorikaga.

Kas Euroopa võib sanktsioonid kehtestada?

Väga raske on seda ette kujutada. Ma ei näe selles küsimuses eurooplaste konsensust. Kuid isegi juhul, kui see peaks äkki toimuma, suunavad saudid oma nafta lihtsalt ümber Aasiasse. Lisaks kõigele muule arvan, et pigem võivad sanktsioonid olla poliitilised, sõjalised ja puudutada investeeringuid, kuid mitte naftat. Saudide ees suletakse võib-olla mõned uksed, loobutakse nende investeeringutest või nende kaasamisest oma projektidesse, kuid naftaembargo on alati kõige äärmuslikum samm. Ärge unustage, et seda ei kehtestatud isegi Venemaa suhtes.

Ja ei kehtestata ka tulevikus?

Naftaturul sanktsioonid ei tööta. See turg on liiga globaalne. Kui on olemas nõudluskeskused, kes sanktsioone ei kehtesta (Hiina ja teised Aasia riigid), on sellised sammud mõttetud. Muide, palju on avaldatud kirjutisi, mis kinnitavad, et pärast seda, kui USA kehtestas Iraani suhtes maikuus uuesti sanktsioonid, Iraan rahalises mõttes ainult võitis. Eksperdid arvutasid välja, et Iraan kompenseeris tootmismahu vähenemise hinnatõusuga. See tähendab, et embargo toimib kehvasti.

Hetkel kuum