Või võtkem siis meid kui eraisikuid. Kes meist muutis oma tarbimisharjumusi siis, kui ilmnesid esimesed märgid võimalikest raskustest? Mina ei tea selliseid. Pidu jätkus, kuni keegi kustutas tule. Kuni hinnatõusu järgselt ei õnnestunud perel poest alla tuhande kroonise arvega välja tulla. Kuni ühel hetkel tuli hakata kalkuleerima - kui sellises tempos edasi kulutada, siis …
See ei ole parastamine, see on tõdemine. Tõdemine, et me ei oska ega pole võimelised tulevikku prognoosima. Olen sellest kirjutanud mitu postitust oma blogis Mindsweeper ning kirjatüki ka Postimehes, viimases Ekspressi juhtkirjas viitab tõdemuse algallikale, Nicholas Talebi raamatule „The Black Swan“, ka lehe peatoimetaja Priit Hõbemägi. Ent võimetus tulevikku prognoosida ei tähenda, et me peaksime eirama märke majandusest.
Kuid grupimasendus? Kaks inimest saavad tänaval kokku. Nad on tuttavad, vast ehk mitte südamesõbrad. Üks ütleb: “Tere, kuidas läheb?” Teine kostab: “no mis ta siin läheb, majanduslangus..” Esimene, erutatult: “Ja-jah, raske on? Minul ka…” Ning järgneb elav keskustelu sellest, kui raske ikka on. Nn rapport ehk usalduslik vahekord on saavutatud, ühine jututeema kiiresti leitud.
Kirjeldatud diskussioon on kaunis tavaline igapäevaelus. Ent samas tekitavad sellised keskustelud just grupimasendust - minul on raske, sinul on raske, kõigil on raske. Ja outsider on see, kellel pole raske, kas pole? Omajagu võimendust lisavad siia mitut masti hiromandid, nii mõned ajakirjanikud, analüütikud kui poliitikud, kes manavad tulevikku üha mustematest värvides.
Kohati on raskustest, pankrottidest, hinnatõusudest jne, kõnelemise tagajärjel tekkinud otsekui masohhismi puhangud - me oleme väetid ja viletsad, meist ei sõltu midagi, keegi teine on alati süüdi - tööandja, valitsus, Ansip, Rootsi pangad, USA kinnisvarakriis jne. Ning meedia annab sellele kõigele tubli võimenduse, kutsudes sisuliselt üles koos kannatama ning selle jooksul üha enam „analüüsima“, kui halvasti meil ikka läheb.
Seda kõike looritatakse aga sujuvalt realismi ja diskussiooni vajadusega - tulevikku vaadates peame olema realistid ning vaja on ju teada, mis läks valesti – ütlevad nad. Kui me oleks päriselt kõik realistid, siis me ei tõuseks hommikul voodist ka üles, niipalju halbu asju võib juhtuda. Ning diskussioonid, mis läks valesti, lõppevad tavaliselt süüdlaste virtuaalse ülespoomisega. Kui tunneli lõpust kustutakse valgus, siis ei aita ka kõige täpsem ja realistlikum analüüs ning prognoos.
Seega. Olgem aastale tagasi vaadates realistid ja tunnistagem, et probleemid tulid meile kõigile üllatusena. Ning tunnistagem, et keerulised ajad on kohal. Eitusest oleme ehk nüüdseks üle saanud. Üritame nüüd üle saada ka grupimasendusest. Kuidas seda teha? Lihtsalt. Kui saad kokku tuttava, sõbra, naabriga, äripartneriga, proovi juttu mitte alustada sellest, kui raske meil mõlemal on. Vaid sellest, mis on meie elus hästi. Hoolimata kõigest.
Ja siis... Kuidas võiks meil asjad siin Eesti majanduses olla AD 2009?