AD 2008 – eitamine ja grupimasendus
Postimees otsis oma veebiküljel aasta sõna, mis iseloomustaks kõige paremini lõppevat aastat. Pakun ka oma variandi, pakun suisa kaks sõna - eitamine ja grupimasendus. Põhjendan.
Eitamise nähtude kirjeldamisega pole vaja liiga palju vaeva näha. Kõige lihtsam on muidugi võtta ette valitsus ja riigieelarve. Siinkohal võiks pikalt kiruda ning kirjeldada, kuidas majanduse jahenemise märgid olid õhus juba ammu ja kuidas Padar-Ansip silmaklappidega hiigelkulukate valimislubaduste suunas jooksmist jätkasid. Ent seda “analüüsi” on juba niipalju kordi tehtud, et selle emotsionaalne üle kordamine ei anna enam midagi.
Ent kuidas on lood meiega, kes me igapäevaselt ei tööta “mäe peal”? Meiega, kes me üsna sageli tegeleme Olümpose (loe: Toompea) elanike hurjutamisega? Kes meist oli/on piisavalt informeeritud ja võimekas ning nägi ette sellesügisesi vapustusi ning nende mõju? Ja mitte ainult ei näinud ette, vaid võttis ka selle mõjude vähendamiseks midagi ette? Mõtlen majandusekspertide, firmajuhtide, ajakirjanike, enda tuttavate ja ka enda peale. Ja mulle ei tule pähe kedagi.
Täpsustan, mulle meenuvad mõned inimesed, kes rääkisid võimalikest raskustest. Ent mul ei tule pähe kedagi, kes oleks ka oma sõnade järgi käitunud. Alates Keskpäevatunni püsikülalistest, ettevõtjatest ja tipp-pankuritest kuni ajakirjanike ja poliitikuteni. Tean vaid käputäit ettevõtteid, kes suutsid sel aastal püsida plaanis, mis oli seatud eelmise aasta lõpus. Ning nendestki enamiku puhul on küsimus ainult ajas, millal majanduse turbulentsid ühel või teisel moel neid räsima hakkavad.
Või võtkem siis meid kui eraisikuid. Kes meist muutis oma tarbimisharjumusi siis, kui ilmnesid esimesed märgid võimalikest raskustest? Mina ei tea selliseid. Pidu jätkus, kuni keegi kustutas tule. Kuni hinnatõusu järgselt ei õnnestunud perel poest alla tuhande kroonise arvega välja tulla. Kuni ühel hetkel tuli hakata kalkuleerima - kui sellises tempos edasi kulutada, siis …
See ei ole parastamine, see on tõdemine. Tõdemine, et me ei oska ega pole võimelised tulevikku prognoosima. Olen sellest kirjutanud mitu postitust oma blogis Mindsweeper ning kirjatüki ka Postimehes, viimases Ekspressi juhtkirjas viitab tõdemuse algallikale, Nicholas Talebi raamatule „The Black Swan“, ka lehe peatoimetaja Priit Hõbemägi. Ent võimetus tulevikku prognoosida ei tähenda, et me peaksime eirama märke majandusest.
Kuid grupimasendus? Kaks inimest saavad tänaval kokku. Nad on tuttavad, vast ehk mitte südamesõbrad. Üks ütleb: “Tere, kuidas läheb?” Teine kostab: “no mis ta siin läheb, majanduslangus..” Esimene, erutatult: “Ja-jah, raske on? Minul ka…” Ning järgneb elav keskustelu sellest, kui raske ikka on. Nn rapport ehk usalduslik vahekord on saavutatud, ühine jututeema kiiresti leitud.
Kirjeldatud diskussioon on kaunis tavaline igapäevaelus. Ent samas tekitavad sellised keskustelud just grupimasendust - minul on raske, sinul on raske, kõigil on raske. Ja outsider on see, kellel pole raske, kas pole? Omajagu võimendust lisavad siia mitut masti hiromandid, nii mõned ajakirjanikud, analüütikud kui poliitikud, kes manavad tulevikku üha mustematest värvides.
Kohati on raskustest, pankrottidest, hinnatõusudest jne, kõnelemise tagajärjel tekkinud otsekui masohhismi puhangud - me oleme väetid ja viletsad, meist ei sõltu midagi, keegi teine on alati süüdi - tööandja, valitsus, Ansip, Rootsi pangad, USA kinnisvarakriis jne. Ning meedia annab sellele kõigele tubli võimenduse, kutsudes sisuliselt üles koos kannatama ning selle jooksul üha enam „analüüsima“, kui halvasti meil ikka läheb.
Seda kõike looritatakse aga sujuvalt realismi ja diskussiooni vajadusega - tulevikku vaadates peame olema realistid ning vaja on ju teada, mis läks valesti – ütlevad nad. Kui me oleks päriselt kõik realistid, siis me ei tõuseks hommikul voodist ka üles, niipalju halbu asju võib juhtuda. Ning diskussioonid, mis läks valesti, lõppevad tavaliselt süüdlaste virtuaalse ülespoomisega. Kui tunneli lõpust kustutakse valgus, siis ei aita ka kõige täpsem ja realistlikum analüüs ning prognoos.
Seega. Olgem aastale tagasi vaadates realistid ja tunnistagem, et probleemid tulid meile kõigile üllatusena. Ning tunnistagem, et keerulised ajad on kohal. Eitusest oleme ehk nüüdseks üle saanud. Üritame nüüd üle saada ka grupimasendusest. Kuidas seda teha? Lihtsalt. Kui saad kokku tuttava, sõbra, naabriga, äripartneriga, proovi juttu mitte alustada sellest, kui raske meil mõlemal on. Vaid sellest, mis on meie elus hästi. Hoolimata kõigest.
Ja siis... Kuidas võiks meil asjad siin Eesti majanduses olla AD 2009?