Kross – oravate koeranael
Eerik-Niiles Kross ei ole mitte iga erakonna unelmate prints, vaid paras peavalu mis tahes parteile. Kui pahandus tuleb, siis Reformierakond kindlasti pikalt ei pühitse: Kross lendab aknast välja nagu takutuust, kui just uksest ise ei lähe.
Ja pahandus ilmselt tuleb, kuigi avalikkus ei pruugi teada saada, mille pärast täpselt. Neid inimesi, kes teavad, mille pärast ameeriklased Krossi maale ei luba, saab Eestis ilmselt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Endine peaminister Andrus Ansip on üks neist ja tema ei ole oma arvamust vaka all hoidnud. Ansip ei oleks Krossi Reformierakonda võtnud.
Ajakirjandusele jutustatud lugu, kuidas Arctic Sea kaaperdamises kahtlustatavaks saanud Dmitri Savins Ansipit pronksiööl jälitas, on eeldatavasti jäämäe veepealne, aga see-eest ilmekas osa – enamat Ansip avalikult jagada ei saa. Savins väitis mäletatavasti, et Arctic Sea kaaperdamise tellis Kross. Kuidas Krossi mereröövlistaažiga lugu on, seda ilmselt avalikkus teada ei saa, aga luurajaminevikuga mehel vaevalt juhuslikke sidemeid on.
Teine teadja on president Ilves, kes hämmastaval kombel pole kasutanud võimalust vaikida. Kolmas on muidugi Kross ise. Kross aga räägib ainult nii palju, kui on vältimatu. Vältimatuks on tänase seisuga osutunud võidelda visalt leviva versiooniga, et Kross on kuskil esinenud USA riigiametnikuna. Et USA seda avalikult kinnitaks, seda Kross kartma ei pea. Seega võib ta seda versiooni südamerahus napakaks nimetada.
Kas Krossi Reformierakonnast väljaarvamise teema Reformierakonna juhatuses otseselt arutusel oli või mitte, pole tähtis. Tõsiasi on, et erakonnal on probleem nimega Kross ja see vääris juhatuse kogunemist.
Krossi personaalküsimuses tankisti rolli sattunud peaminister Taavi Rõival oli pärast seda teada anda, et valitsusse või riigikogu komisjoni eesotsa Krossil seni asja pole, kuni ameeriklastega kõik korras on, aga riigikokku võib ta kandideerida küll. St Reformierakond võtab hea meelega vastu Krossi toodavad hääled – kohalikel valimistel korjas ligi 7000 häält –, aga nende eest vastu ei anna esialgu midagi. Imelik on muidugi see, et peaministri meelest sobib riigikokku mees, kelle kandidatuur erakonna juhtivatele kohtadele ja valitsusse on välistatud.
Krossil ei maksa ka loota, et kui Interpol teda uuesti taga otsima hakkab, siis võib ta oma erakonna esimehega parteipoolse toetuse märgiks kaelakuti koos poseerida, nagu ta viimati koos IRLi juhi Urmas Reinsaluga piltide peale jäi. Eeldatavasti on IRLi esialgne jahmatus Krossi lahkumise üle asendunud kergendustundega – hea, et sellest viitsütikuga pommist lahti saime. Iseasi, kas avalikkuses etendatud lein üldse siiras oligi. Krossiga läinud häältest oli kahju muidugi.