Surmaotsus maa-apteekidele

Proviisorite koja arvestuste põhjal pole ühelgi ettevõtjal kümmet tegevusluba kõigis suuremates linnades. Teiseks samahästi kui ei ole kohti, kus 2000 elanikust jääb apteek 30 km kaugusele. Praegu ei ole alust mitte ühegi uue haruapteegi rajamiseks või on neid vaid mõni üksik.

Toodud kriteeriumide põhjal ei pea isegi suurketid maale uusi haruapteeke asutama. Isegi kui nad peaksid, siis oleks see suurkettide jaoks väga väike hind riikliku heakskiidu andmise eest turu vallutamiseks ning viimaste allesjäänud sõltumatute ja tervishoiuideaale kandvate proviisorapteekide väljatõrjumiseks turult. Seega on üheselt selge, et eelnõu teenib suurte turuosaliste (võimsate apteegikettide) huve. Patsientide huve ega tervishoiupõhimõtteid ei järgi see mitte kuidagi.

Kui me kaotame ära piirangud kas või üheks nädalaks, jookseb ravimiamet uute apteekide tegevuslubade taotlustest umbe. Alates 2006. aastast, kui asutamispiirang kehtima hakkas, on suurketid oodanud seda päeva, mil nad saavad laienema hakata.

Audiitorfirma PricewaterhouseCoopers on prognoosinud, et kui apteegi asutamispiirangud kaovad ja mingit alternatiivset meedet ei rakendata, siis tehakse Eestis lühikese aja jooksul umbes 150 uut apteeki. Kõik suured ketid on välja öelnud, et nad on valmis avama igaüks 10-30 apteeki. Lisaks olemasolevatele apteegikettidele on apteekide omamisest huvitatud ka suured kaubandusketid (Selver, Rimi jt) ning ilmselt veel mõni suur ettevõte.

Paljud mõtlevad, et mis siis sellest – hinnad lähevad konkurentsi kasvades alla ja teenus paremaks. Paraku ei kehti tervishoiusektoris tavaline majandusloogika, sest apteegid on allutatud rangetele riiklikele reeglitele ja valitseb suur erialase tööjõu puudus. See ei ole vaba konkurentsi sektor.

Liberaliseerimine toob tõenäoliselt kaasa ametlikult soovitule hoopis vastupidised tagajärjed. Kui Ungaris liberaliseeriti 2006. aastal apteegiturg, siis apteekide arv kasvas hüppeliselt, ent turu maht jäi samaks – ravimitarbijaid ju apteekide arvu kasvades juurde ei tule. See lõi olukorra, kus teenuse kvaliteet langes apteekrite puuduse tõttu piirini, mis muutus patsientidele ohtlikuks. Lisaks ei tulnud apteegid enda majandamisega toime ning püsimajäämise nimel hakati patsientide suhtes meditsiinilistest eesmärkidest kõrvale kalduma. Ravimite sortiment ja laoseis apteekides kahanesid ja patsientidelt hakati nõudma isegi ettemaksu. Pealegi kuhjusid apteegid suurematesse keskustesse ja maapiirkondades teenuse pakkumine vähenes veelgi. Sellist tulevikku me ju ei soovi.

Kui unustatakse ära apteekri sõltumatuse põhitõde ja apteegid lähevad kaubanduskeskuste jm ärimeeste kätte, siis mina proviisorikutsel tulevikku ei näe. Apteegi tegevus hakkab põhinema aina rohkem müügil, turundusel ja patsiendi veenmisel rohkem osta. Tervishoiuga pole sel kõigel midagi pistmist.

Praegu on võimalik veel olukorda päästa, andes apteegid uuesti proviisorite omandusse, et neist saaksid taas areneda patsientide huvides toimivad tervishoiuasutused. Tegelikult on riik mitu sammu juba teinud. Juunis jõustunud seadus, mis keelab hulgifirmadel omada apteeke, viib meid ju poolele teele. Kolme aasta pärast peavad apteegiketi omanikud hulgifirmad maha müüma või vastupidi. Nüüd tuleb lihtsalt julgeda reformiga lõpuni minna ning lasta apteegid müüa proviisoritele, mitte kaubanduskeskustele, kiirlaenufirmadele või jumal teab kellele.