Miks ma ei astu parteisse?

Kindlasti on sellele kaasa aidanud inimeste üldine hoiak parteidesse. Ka mitmed tunnustatud poliitikud on kritiseerinud parteide samme ja otsustusi. Viimasena meenuvad hinnangud Kaja Kallaselt, Rait Marustelt ja Jevgeni Ossinovskilt. Parteide käigud on tihti kõrgemal inimlikkusest, mõistlikkusest ning siirusest. Samas tundub see olevat praeguse asjade seisu juures paratamatus ning selles osas ma mingeid illusioone ei loo. Praegu ma selles parteide juhtimiskultuuri paratamatuses osaleda ei sooviks.

Minult on korduvalt küsitud, kuidas ma oleksin käitunud, kui mind oleks pandud valiku ette ja öeldud, et astumine erakonda on linnapea kohale saamise eelduseks. Õnneks sellise valiku ette mind ei pandud, aga loomulikult oleks vastus sellisel juhul väga lihtne – tänan pakkumast, aga ei!

Ma ei usu, et minu edu linnajuhina sõltub väga palju otsusest, et ma ei kuulu ühtegi erakonda. Eesti on demokraatlik riik ja rahaeraldused tehakse lähtuvalt vajadusest, mitte linnajuhtide erakondlike kuulumiste põhjal – vähemalt mina usun nii. Paljud süüdistavad selles valguses mind kindlasti sinisilmsuses, aga ma ei oska näha Eestis mudelit, et näiteks omavalitused, kus on võimul riigis pikalt võimul olnud Reformierakond, naudivad suuremaid hüvesid kui teised. See on lihtsalt argument, mida tihti kasutatakse, aga see ei ole tegelikult päris tõsi. Vajadused ja elu Tallinnast eemal on üldjuhul erakonnaülesed.

Seni on erakonda mittekuulumine aidanud oluliselt rohkem kaasa inimestega suhtlemisel. Parteid on paljusid välja vihastanud, ja inimesi peab mõistma. Nõukogudesse ja komisjonidesse on minul parteituna lihtsam kaasata teisi parteituid, sest ka nemad näevad võimalust osaleda eri vormides juhtimise juures, ilma et ilmtingimata peaks olema parteis.

Annan endale aru, et distsipliin kohaliku omavalituse juhtimise juures peab olema ja näiteks sellega, et volikogu koosneks ainult vabameestest/-naistest ning nemad hääletaks ainult oma äranägemise järgi ning ilma tervikpilti nägemata, me kaugele ei jõua. Fraktsioonid mingitel alustel peavad olema ja selge juhtimismudel nende haldamiseks peab samuti olema.

Investeeringud, mis praeguses kontekstis päevakorral, ei ole kuidagi seotud parteilise kuuluvusega. Kui suured investeeringud hakkavad sõltuma erakondlikest alustest, mitte piirkondade vajadustest ega projektide tugevusest, siis olen valmis lahkuma praegusest poliitilisest kultuurist. Minul ei ole mingit vajadust osaleda igal tingimusel poliitikas – soovin selles osaleda vaid siis, kui see ei sunni mind hülgama oma põhimõtteid.

Autor: Madis Kallas