Juhin alkoholiettevõtet uhkusega

Ma olen uhke, et juhin ettevõtet, mis tegutseb Eestis juba üle-eelmisest sajandist ning on etendanud tähtsat rolli selle riigi ja rahva tööstuse ning ettevõtluse arenguloos. Läbi sajandite on siin kire ja pühendumisega arendatud lisaks alkoholikultuurile ka uusi tooteid, mille eesmärk on olnud tõsta au sisse kompromissitut kvaliteeti. Ma juhin alkoholiettevõtet.

Isegi sügaval nõukogude ajal oli selle alati eestimeelse ettevõtte läbivaks jooneks soov propageerida oma toodete kaudu uhkusega meie rahvuskultuuri ning mitte ainult siin, Eestis, vaid ka maailma suurtel turgudel. Just nii nagu seda on ikka teinud prantslased näiteks oma konjaki ja šampanjaga, itaallased grappa või jaapanlased sakega. Olen uhke, et meie Vana Tallinn on vaieldamatult Eesti üks armastatuim ja siit enim kaasa viidud suveniire, mis on aidanud läbi aastakümnete tuhandetel eestlasel võõrastes maades jääd sulatada. 

Alkoholitööstus nõuab vastutustundlikkust, väärikust ja rahasse ümbervahetamatute väärtuste pidevat järgimist. Nii palju on neid kordi, mil oleme loobunud võimalusest teenida ettevõttele rohkem kasumit üksnes sellepärast, et see ei sobinud meile omaks saanud väärtustega – aususe, sallivuse, rahvuslikkuse, kultuursuse ja väärikusega. Tunnen varjamatut uhkust, et Liviko panustab igal aastal märkimisväärselt Eesti kultuuri, noorte spordi edendamisesse ning erinevatesse teistesse Eestit defineerivatesse ettevõtmistesse. Nii mõndagi, mida me teeme, avalikkusele ei afišeerita, sest teeme seda oma sisemistest väärtustest lähtuvat, mitte vajadusest saada korporatiivset reklaami.

Maailmas on paljut, mis võib meid ühel või teisel moel kahjustada, ahvatleda või ohustada. Ohtlikus maailmas väärikuse ja enesekindluse säilitamine ei tule välistest piirangutest ega seadustest, vaid meie endi seest. Alkohol, mida Liviko toodab, ei ole paha iseenesest. Inimesed ja ettevõtted, kes seda toodavad, ei ole seda samuti. Olen töötanud alkoholiäris ligi 20 aastat ning olen selles vallas kohanud valdavalt intelligentseid, elurõõmsaid ning – uskumatu küll, aga – keskmisest sotsiaalselt vastutustundlikumaid inimesi.

Kui väärtused ei oleks paigas, oleks keeruline selles äris pikalt vastu pidada. Meie valdkonnas tegutsedes ümbritseb sind alkohol alati, suurtes kogustes. Seda ei ole võimalik enda eest peita, järelikult tuleb õppida sellega ümber käima. Kui Eesti ühiskonnas soodustada õigeid väärtushinnanguid ning hoiakuid ja edendada tsiviliseeritud alkoholikultuuri, siis saavutaksime midagi püsivalt väärtuslikku. Samuti ei peaks lapsevanemad muretsema, kui nende võsukesed ühel päeval laia maailma lendavad ja enda ümber alkoholi näevad. Ei Jaapanis, Saksamaal ega Itaalias ole kaitsvaid läbipaistmatuid seinu, millega alkohol pilkude eest varjatud oleks. Vastupidi, kõigis nendes arenenud ja väärika ajalooga riikides on alkoholil ühiskonnaelus tähtis sotsiaalne roll.

Ühegi Eestis tegutseva alkoholitootja eesmärk ei ole müüa oma tooteid lastele, propageerida purjuspäi autorooli istumist või enese pildituks joomist. Vastupidi – alaealiste alkoholi tarbimise ja roolijoodikluse eest pooldaksid alkoholifirmad reeglina karmimaidki vastumeetmeid, kui riik seni on rakendanud.  Keegi ei arva, et alkoholipudeli nägemine on iseenesest ohtlik, ohtlik on inimeste oskamatus alkoholiga ümber käia. Äärmuslikud keelud väärtuste ja väärikuse tekkimist ei soodusta, pigem vastupidi.

Tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski sõnad Delfis „Sektor, mis teenib kasumit Eesti inimeste tapmise pealt, peab mõistma, et nende majanduslikud huvid ei kaalu üles inimeste tervist“ liigituvad samasse, äärmuslikku kategooriasse. See häbimärgistab ja soovib alandada ühte tööstusharu, mis on pika ajaloo vältel olnud riigile partner. Sellise hinnanguga solvas riik ministri isikus tuhandeid inimesi, kes alkoholisektoris tegutsedes iga päev Eesti ettevõtlust arendavad, eksporti edendavad ja riigile ausalt makse maksavad.

Pärast ministri avaldust võttis sektoris maad nõutus. Miks riik aktsepteerib ligikaudu poolt miljardit eurot maksuraha, millega see alkoholisektor riigieelarvesse igal aastal panustab ning teeb riigi alkoholiärilt konkurentsitult suurimaks tulusaajaks? Kas ei peaks Ossinovski karmid sõnad kõlama hoopis peegli ees? Kas minister andis endale aru, et kui ei oleks neid ettevõtteid, mis või kes siis oleks?

Viimasel ajal on alkovastased võtnud kasutusele nende endi hinnangul väga kavala mõõdiku, mille kogu sisu seisneb selles, et vaadatakse mida kõvemini mingi poliitikamuutuse kava peale alkoholitööstus reageerib, seda tõhusam meede on. Tekkis tõsine kahtlus, et J. Ossinovski solvangu taga oli soov poliitiliste punktide kogumise nimel saada alkoholitööstus tagajalgadele – tapjaks sõimamisele ju ikka reageerivad! Nii saab näidata ennast väga tõhusate alkoholivastaste meetmete eestseisjana, kuigi reaktsioon on muule.

Tähelepanuta jääb see, et äärmusliku alkoholivastase kampaania teravik ei ole suunatud sinna, kus oleks päriselt vaja riigi ja terviseorganisatsioonide radikaalset sekkumist. Miks me ei kuule midagi alkohoolikute ravi tõhustamise kohta? Miks vorbitakse valmis uusi regulatsioone, mis raamistavad meid kõiki kodanikena, kuid ei tegeleta sellega, kuidas vähendada alkoholi kuritarvitamist ja parandada inimeste hoiakuid? Miks me ei kuule, et oleks midagi päriselt ette võetud umbes kolmandiku kogu viinaturust moodustava salaalkoholi leviku vastu või siiani putkades müüdavate „maitsestatud lõhnavete“ vastu? Olen kindel, et TAI „mustas statistikas“ annavad need tarbijaskonnad oluliselt tooni, kuid nendega ei ole populaarne tegeleda, sest peab äkki käsi määrima.

Kas keegi on kunagi tundnud huvi selle vastu, kes on need Eesti inimesed, kes tegelikult alkoholi kuritarvitavad ja miks nad seda teevad? Miks Ossinovski enda erakonnakaaslased vaatavad avalikult läbi sõrmede aasta-aastalt kasvavale puskari tootmisele, millelt riigikassasse makse ei laeku?

Vaatamata sellele, et Ossinovski on mind ja minu kolleege nimetanud tapjaks, olen ma uhke oma ettevõtte üle, nende inimeste üle, kes siin töötavad, ja selle panuse üle, mida me iga päev teeme, et Eesti alkoholikultuur muutuks väärikamaks, et inimesed hindaks ja austaks üksteist ning omaks sisemist jõudu ning oskust teha vastutustundlikke valikuid ka ilma selleta, et seadus seda käsib.

Üks ajaloost tuntud mees, kes legendi kohaselt vee veiniks muutis on öelnud, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Küllap tema uskus inimestesse.