Kus on meie megabörs?

Eelmisel aastal lisandus Skandinaavia börsidele kümneid ja kümneid ettevõtteid. Ainuüksi Rootsis tõi enda väärtpaberid börsile 80 ettevõtet. Ka Soomele oli möödunud aasta 15 aasta parim, kui börsile lisandus 12 uut ettevõtet. Tallinna börsile lisandus vaid üks uus ettevõte, ja seda isegi mitte põhinimekirja, kus viimati oli IPO alles 2010. aastal, kui enda aktsiad tõi börsile Premia Foods.

Kõik see paneb küsima, miks on Tallinna börsil nii vaikne ja miks ei näe uute ettevõtete tulva? Eestis on olemas head eeldused börsiletulekuks – nii õigluslike, regulatsioonide, kui ka läbipaistvuse vaatevinklist. Tallinna börsi täbarat olukorda ilmestab ka see, et börsiettevõtete turuväärtuse ja sisemajanduse kogutoodangu suhtarv on äärmiselt madal. Sellega asetsetakse riikide edetabelis viimase paarikümne hulgas.

Megabörsi asemel megapoed

Meil pole megapörssi nagu Soomes või Rootsis, seevastu on meile kerkinud mega-Maximad, mega-Prismad ja mega-Rimid. Mõelge, kui meie börsil oleks sama suur tootevalik nagu ühes nendest megapoodidest – mitmesuguseid võlakirju, aktsiaid, tuletisinstrumente, fonde, ETFe jne. See oleks võimas!

Kindlasti ei saaks börsile uusi ettevõtteid tuua mingite kvootidega sunniviisiliselt. Ka ei kiirustaks ma Tallinna börsi süüdistama selles, et seal nii vähe ettevõtteid on. Mõttekoht oleks siin pigem valitsusel. Vastuseis näib olevat ka võlakirjadele. Äkki siis viia mingi osa riigifirmadest börsile?