Rõõmus nõudepesija

Üldiselt lõpeb kõik see töötamine ja elamine ühe suure nurjaminekuga: maa peal elamiseks antud päevad saavad lihtsalt otsa. See teadmine on küll suhteliselt levinud, aga kas te teate selliseid, kellel see pidevalt meeles või mõttes on? Noh, ma mõnda tean, aga üldiselt kuulub inimene olemise juurde elada ja tegutseda nõnda, nagu surma ei oleks. Ometi võib enese surelikkuse tajumine anda tegutsemisele uue mõõtme, annabki.

Enamik tänapäeva lääne inimesi tegutseb töösuhte vormis – tööandja või -võtjana. Tegemiseks peetakse peamiselt töötegemist ja kui inimene on oma tegudega ühele poole saanud või saamas, võetakse tema teod ja teos(ed) kokku elutööna.

Tööga seostuvad enamikul inimestel eelkõige kohustused, tõsidus ja ranged raamid. Viimased, tõsi, on järjest mitmekesistumas, aga kaks esimest püsivad enamasti vankumatute eeldustena paigas. See on viga, mis tuleneb valest eeldusest. See vale eeldus on see, et inimene on ratsionaalne olevus.

Rõõm KPI hulka

Võtame nõudepesija. Nõudepesemine on töö, milles on esmapilgul raske midagi rõõmustavat leida. Ühest otsast lõpetad, teisest alustad, nõnda veel mitu korda päevas, mida siin üldse rõõmustada? Aga mõtle korra järele. On's kõige muuga oluliselt teisiti? Päriselt ju mitte. Mõni teine töö ja looming ei hävi küll nii kiiresti, aga lõpuks ju ikkagi, seda isegi juhul, kui jääb mingil kujul püsima pärast su surma.

Nüüd – keda sa peaksid usaldama, kelle seltsi hoidma? Kas sellise, keda nõudepesu – selle elemente leidub mis tahes teises teos ja töös – masendab ja maadligi surub? Või sellist, kes on immuunne kõigi väikeste ja lõpuks ka viimse suure nurjamineku ees – ja teeb rõõmuga seda, mis tal käsil? Viimase muidugi, sest tema on päriselt usaldusväärne.

Rügamise eetosest vaevatud eestlane peab laulvat kojameest või naeratavat nõudepesijat enamasti lihtsalt nupust nikastanuks. Kes liiga palju naeratab, see on pigem ikka kahtlane: küllap on pätt või petis. Eks vahel ongi – aga pikemaajalises plaanis sõltub meie püsi just neist rõõmsaist, kes mõistnud suurte ja väikeste nurjaminekute saladust. Just nemad teevad kõik endast sõltuva ka siis, kui realistid asjaolusid kokku rehkendades eelistaksid koli kokku pakkida ja poe kinni panna. Just nende ebaloogilisena näiv isetu keskendumine loob väärtusi, mis hoiavad edasikäigul ka realistlikele tegutsejatele tuntud materiaalset maailma.

Miski ei peaks takistama tõsidusele ja süngusele kalduvat eestlast sellest teistest kiiremini aru saamast ja rõõmu KPI hulka paigutamast.

Rõõmsa nõudepesija kujund on pärit Jaan Unduski raamatust „Eesti kirjanike ilmavaatest“ 2016 (VK)