Toomas Luman • 9 aprill 2017

Poliitikud juhivad riiki kraavi poole

Toomas Luman  Foto: Raul Mee

Olukord paistab ettevõtja jaoks päris hull, tõdeb kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman valitsuse tegemisi vaadates.

Aeg-ajalt on hea tõdeda, et mõni asi on ka püsiv, nagu kaubanduskoja kevadball, kuigi uueks reaalsuseks on saamas, et asjade muutmine kas või üksnes muutmise enda pärast on edu võti. Vähemalt Eesti poliitikas tundub see nii olevat. Tähtis, et masinal mootor käiks, kuid ebaoluline, kuhu see masin lõpuks sõidab. Viigu kasvõi kraavi, kuid tähtis on, et saaks suure mürinaga sõita. Ja ega kraavgi pruugi olla ju päris kraav vaid väike lohk teeservas ning kraavisõidu põhjuseid võib otsida hoopis mujalt, kui juhi poolt loodusseaduste mittearvestamisest. Oskuslik kommunikatsioon päästab ju alati!

Kuid tulles nüüd irooniliste kujutluspiltide juurest tagasi, pean tõdema, et olukord ettevõtja jaoks paistab kas või kavandatud maksuseaduste või eelarvepoliitika muudatusi arvestades päris hull. Mitte niivõrd see, et raha soovitakse helikopterilt külvata. Vaid see, et selleks peab see raha ju kuskilt tulema ning keegi peab ülejõu käivad lubadused lõpuks ka kinni maksma. Kui riigieelarvega minnakse tugevalt miinusesse suurenenud jooksvate kulutuste tõttu ja teades, et seda tuleb hakata tulevatel aastatel katma, olukorras, kus need samad seadustatud püsikulud, mille pärast miinusesse mindi ei vähene, on tegemist vastutustundetu käitumisega. See on elamine järgnevate riigieelarvete arvelt, justkui arvates, et see on tulevikus saabuv probleem ja kellegi teise oma.

Hunt on hunt

Jah, asjadest tuleb rääkida õigete nimedega. Hunt on hunt ning autode keskkonnalõiv on automaks ning panditulumaks on kontsernidele kehtestatav osaline ettevõtte tulumaks. Ja tarbimise maksustamine läbi ettevõtete, olgu seda siis panga-, magusa- või pakendimaksu nime all, on poliitilisest reaalsusest tulenev samm, et suunata hinnatõusust tulenev tarbijate pahameel ettevõtjate vastu, kuigi ausam oleks öelda, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmise katteks tõstame käibemaksu, mis on kõige autentsem tarbimismaks. Aga seda ei saa, sest iga tarbija näeks kohe pärast esimest poeskäiku, et riigi küsitav protsent on teine.

Head külalised ja ettevõtjad. Pean oma kohustuseks julgustada teid enam küsima nii poliitikutelt kui ametnikelt, miks on ühte või teist muudatust vaja, millele need vajadused tuginevad? Kui seatud on eesmärk koguda riigieelarvesse maksutõusuga 10 miljonit, on meie vabadus ja kohustus küsida miks just nii palju ja kuidas muudab see meie elu paremaks. Kuidas aitab see meid või kedagi teist saada rikkamaks ja edukamaks? Sellistele elementaarsetele küsimustele peab iga poliitik suutma vastata, kes maksutõusuga välja tuleb. Ja vastusena ei tohi rahuldada sellega, et me oleme koalitsioonis nii otsustanud. Peame selles osas olema oluliselt nõudlikumad ning seda ootaksin ka ajakirjanduselt. Liiga lihtsasti lepime rumalustega ja anname alla!

Uueks reaalsuseks tuleb arvatavasti pidada ka asjaolu, et mitmed parlamendi kiired seadusemuudatused on jõudmas õiguskantsleri algatusel kohtusse. Kuid mitte ainult. Oleme Kaubanduskojana nn kuue kuu reegli rikkumise tõttu esmakordselt ka ise riigi vastu kohtusse pöördunud. Meie algatatud ühispöördumise tulemusena sai seadusesse sisse põhimõte, et ettevõtjatele negatiivses suunas tehtavatest maksumuudatustest tuleb vähemalt kuus kuud ette teada anda. Meie hinnangul seda rikuti. Ja kuigi õiguskantsler nentis, et seaduse säte ja seletuskiri ei ole üheselt mõistetavad ja selles osas valitseb ebaselgus, ning ei pöördunud kohtusse, siis ei näinud me muud varianti kui seda ise teha. Loodame, et kohus annab lõpliku selguse, millal ja kuidas seadus kehtib või on tegemist olnud illusoorse sättega. Nagu oleks seadus, aga tegelikult ei ole ka.

Sellise olukorraga ei saanud me leppida.

Toomas Lumani kõne 8. aprillil toimunud kaubanduskoja kevadballil.

Hetkel kuum