Tõnu Palm • 10. aprill 2017
Jaga lugu:

Brexit sunnib Eestit pikalt ette mõtlema

Tõnu Palm  Foto: Raul Mee

Brexiti mõjud ei ole üksnes majanduslikud, aga Eestil tasub oma majandusotsuseid teise pilguga vaadata küll, kirjutab Nordea Eesti peaökonomist Tõnu Palm.

Üks fundamentaalsem järeldus, mida seoses Brexiti ja populismi kasvuga võiks teha, on see, et kõiki Euroopa Liidu ja euroala liikmelisusega kaasnevaid hüvesid nagu tööjõu, kapitali ja vähemal määral teenuste vaba liikumine, aga ka tugevam positsioon kaubandusläbirääkimistel globaalsete konkurentidega ning madalad eurointressid pole enam midagi iseenesestmõistetavat.

Brexitil on kahtlemata negatiivne mõju Euroopa Liidu eelarvele, kuivõrd Suurbritannia on olnud üks olulistest netopanustajatest. Kui vaadata pikemat ajalugu, siis kuningriigi netopanus on küündinud umbkaudu 4 mld naelani aasta, viimastel aastatel aga veelgi enamani. Rahalise panustamise kõrval peab arvestama eelarveridade kõrval agaka kaudseid mõjusid ja majanduslikke sünergiaid, mis koostööst tekivad.

Eelneva valguses võiksime ehk veelgi läbimõeldumalt kaaluda, kuhu ja kuidas investeerida Eesti majandusse miljardites toetavaid struktuurifondi vahendeid. Kas me ei dubleeri liialt erasektori tehtavaid investeeringuid? Palju jõuab vahendeid ekspordipotentsiaali (sh Eesti majanduse laiapõhjaliseks digipöördeks ja tootlikkuse kasvuks)?

Ühistöö peab jätkuma

Brexit on kahtlemata väljakutse eeskätt Suurbritannia, aga ka viimasega tihedalt integreeritud euroala majanduse jaoks. Konkurentsis globaalmajanduse majandushiiglastega Aasiast või teispool Atlandi, on kõik Euroopa riigid eraldiseisvalt väikesed. Arvestades geopoliitilisi riske, kasvavat globaalset konkurentsi, aga ka negatiivseid demograafilisi trende, on Euroopa riikidel ühistööst selgelt rohkem võita kui kaotada. Ainuüksi rändekriisile ei saa olla lokaalset lahendust. Võtame kas või eestlase jaoks endastmõistetava euro ja sellega kaasnenud madalad intressid, mis turgutavad täna ettevõtete ja eraisikute investeeringuid.

Kas me kujutaksime ette tänases Euroopas naasmist 28 rahvusvaluuta juurde ja sellega kaasnevasse määramatusse ning protektsionismi leviku võimalustesse? Seda olukorras, kus maailm liigub globaalsete mõjusfääride, aga ka digitaalsete ühiskondade suunas? See oleks löök Euroopa riikide rahvusvahelisele konkurentsivõimele ja sealt edasi heaolu kasvule.

Brexiti mõju Eestile sõltub kahtlemata laiemast kontekstist kui pelgalt Euroopa Liidu eelarvesse edaspidi vähem laekuvad vahendid. Olulisem eelarve konkreetsetest ridadest on täna pigem Euroopa ühtsuse säilitamine ning arengud, kas populismil, aga ka demokraatia vaenlastel õnnestub visata kaikaid kodarasse sedavõrd, et halvata ühisturu projekt. Euroopa riikidel tuleb ühiselt tegeleda nii turvalisuse, aga ka globaalse konkurentsivõime järeleaitamisega, mis jäi ootuspäraselt tahaplaanile kriisidega seotud tulekahjude lahendamisel.

Hääbuvad struktuurifondide vahendid

Eelneva valguses on Eestil mõistlik planeerida pikaajalist majanduspoliitilist tegevust selliselt, et ekspordist sõltuv majandus saaks suhteliselt efektiivselt funktsioneerida ka siis, kui näiteks ELi struktuurifondi vahendid hakkavad hääbuma.

Globaalne kriis on jätnud tänaseks Eesti majandusele mitmed sügavad jäljed, mille järelmõjudega tuleb järgnevatel aastatel tegeleda. Nimelt globaalse kriisi ja muude mõjude tõttu oleme viimased kolm aastat kogenud investeeringute järsku langust samas kui euroalas on investeeringud kasvanud. Kui 2011. aastal küündisid Eestis kapitalimahutused põhivarasse dünaamilisele majandusele vastavale tasemele 26% SKT-st, siis möödunud aasta küündisid investeeringuid kõigest tasemele 22% SKT-st.  See vastab aeglaselt kasvavale kõrge elatustasemega majandusele. Seevastu eratarbimise osakaal majanduses on jõudnud peaaegu 2007 buumiaasta kõrgtasemele (52% SKTst ). Lõhe ettevõtete tulude ja palgakulude vahel peab koonduma.

Eestil seisavad ees rasked ja kaalukad valikud, kuhu ja kuidas võiks riik koos erasektoriga nutikalt investeerida, et kasvaks ennekõike ettevõtete tootlikkus ehk võimekus maksta tulevikus euroala keskmisele lähedasemat palka. Sissetulekute konvergents on konkurentsivõimelise hariduse juures peamine tegur hoidmaks tööjõu vaba liikumise juures vajalikud töökäed ennekõike Eestis. Miks mitte ammutada häid kogemusi tublidelt euroala riikidelt. Näiteks Iirimaa kogemus väljarände pööramiseks ja elatustaseme tõstmiseks üle euroala keskmise on eeskujuna varukast võtta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum