Rivo Sarapik • 21. august 2017 • 2 min
Jaga lugu:

Kuidas eneseabi mutta tampida

Rivo Sarapik  Foto: Andras Kralla

Täna saab jälle ilkuda eneseabi ja esoteerika üle: uudistes libisevad ühe pealkirja alla kokku päriselt vajalik eneseabi ning meelelahutus, mida tihti esoteerika sildi all müüakse, kirjutab toimetaja Rivo Sarapik.

See tundub norimisena sõnade pärast, kuid on märksa kahjulikum, sest toidab klišeesid. Eneseabi nimelt võiks olla kõige parem abi inimesele üldse. See näitab, et inimene on adekvaatne, endaga kontaktis ning julgeb, suudab ja tahab ise vajaduse korral kedagi appi hõigata. Olgu selleks psühholoog, psühhiaater või mõni muu nõustaja. Seda enam, et pea pooled puutuvad elu jooksul kokku mõne vaimse tervise lahendamist vajava küsimuse ehk psüühikahäirega, lisaks on levinud läbipõlemine juba kooliajast ja depressioon on levinuim töövõimetuse põhjustaja.

 

Luumurruga soovitatakse pöörduda kirurgi poole, kuid vaimse tervise hädaga tihti lihtsalt rõõmsam olla. Enamik ei oska midagi peale hakata ei iseenda ega kaaslasega (kodus, tööl või sõpruskonnas), kellel on midagi „peas“ katki. Seda poolt väärtustatakse alles liiga vähe: kui keha aitab liikuda, siis vaimne tervis paneb liikuma. See aitab olla, luua, panustada ning edasi viia. See vajab vahel peale tähelepanu  ka abi, nagu füüsiline keha saab spordisaalis juhiseid treenerilt.

Kus siis jookseb piir meelelahutuse ja tõelise abi vahel? Raske öelda, sest inimesi aitavad eri  asjad. Nagu kolleeg tabavalt märkis, siis aknalaual istuv budakuju võib sellest möödumisel tuletada meelde mõne harjutuse, mida vaja teha meelerahu ning tasakaalu hoidmiseks. Rahul nii kasutaja kui müüja ehk turg toimis.

Tõsi, šarlatane leidub eneseabigi vallas – mis äri või trend parasjagu müüb, sellelt püütakse teenida. Ent nii on igas valdkonnas ja küsitavalt käitujad esindavad ikka iseend, mitte kogu nähtust.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt