Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Andres Sooniste: saamatus või saamahimu?
Kui miski tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis ei pruugigi see tõsi olla. Seega tasub olla ettevaatlik. Selle tõdemuseni jõudsid hiljaaegu Stockmanni hullude päevade külastajad, kes leidsid soodushinda tähistava värvingu hinnalt, mis ei erinenud karvavõrdki soodustuseelsest hinnast, kirjutab tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste.
Usun eestlaslikku ettevaatusesse, kuid ikka veel suudan minagi pärast kolme ja poole aasta pikkust tarbijakaitsealast praktikat imestada. Indiaanlastel on kõnekäänd, et ainult kahvanägu võib kaks korda ühe reha otsa astuda. Millegipärast ei taha ma uskuda, et nad eestlasi mõtlesid, aga ehk teadsid nad rohkem.
Kas olete endalt mõnikord küsinud, miks tehakse sooduskampaaniaid? Olemata kaubandusspetsialist, võite leida mitu vastust, millest aga ükski ei ole paraku vastutulek suurele hulgale ostjatele. Küll aga on õiged vastused näiteks müümata partiist võimalikult kiire vabanemise soov, et uus partii sisse tuua, kliendibaasi laiendamine segmendis, kartus kaotada kliente konkurendile viimase sooduskampaania ajal, „parim enne“ või „kõlblik kuni“ tähtaja saabumine. Kõik need vastused on selgelt rahasse ümberarvestatavad. Kui see on aga ilmselge, siis kas saab tarbija endale lubada sinisilmsust?
Stockmanni intsidendiga sarnane kauplemisvõte on üsna laialt levinud, olgu tahtlikult või tahtmatult Öeldakse, et tarbija hääletab jalgadega, ning ka Eestis on hea näide olemas, kuidas nii suudeti ühes kaubandusketis müüdava liha hulgas säilitada ka eesti päritolu tooted. Kas hinnamängud võiks sotsiaalvõrgustike või vabatahtliku tarbijaliikumise toel viia samalaadse tarbijate käitumismustrini – jõudemonstratsioonini, mille eluiga suudaks kestuselt ületada hetke, mida uudiste omavaheline konkurents teemale võimaldab?
Otse loomulikult tehakse süüdlaseks kaupluse teenindaja, kelle ülesanne peaks ametijuhendi järgi olema tagada hinnateabe korrektsus. Reeglina muudetakse hindu tsentraalselt ja kaupluse töötajad jäävad sageli hätta hinnateabe niinimetatud sünkroniseerimisega. Põhjus võib olla ebapiisavas kvalifikatsioonis või ebamõistlikult suures koormuses. Kokkuvõttes taandub aga kõik taas rahale. Iga täiendav saalitöötaja on ettevõtjale lisakulu. Reeglina on kogu vastutus korrektse hinnateabe eest ka sisekorraeeskirjaga pandud kaupluse juhatajale või töötajatele. Näib, et kehtiv süsteem on asetanud kauplusepersonali sundolukorda. Hindu muudetakse tsentraalselt ja kauplusepersonalil puudub võimalus sekkuda. Võimekus korrektset hinnateavet tagada on aga sageli puudulik.
Kokkuvõtvalt võiks sellist olukorda nimetada planeeritud saamatuseks: hinnateabe kvaliteedi kasvu pärsivad organiseerunud vastukaalu puudumine, väheinnustav regulatsioon, aga ka tihe konkurents ja madal ostujõud. Kui kahe viimasega on keeruline midagi ette võtta, siis kaks esimest on kindlasti kohad, kus tarbijate omaalgatuslik suunatud ja sihipärane tegevus võimaldaks nii mõndagi olulist ära teha. Loomulikult jääb alati võimalus ka ettevõtjail endil kvaliteedilippu tõsta. Kes ees, sel konkurentsieelis.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.