Pankroti läbi teinu väärib teist võimalust

Tunnustan pankroti läbi teinud valgustiärimees Ürjo ­Jõksi, kes nüüd samas valdkonnas uuesti õnne katsub. Toetan põhimõtet, et ebaõnnestunud ettevõtjale peab andma teise võimaluse, kirjutab toimetaja KadrI Bank.

Jõkside perele kuulunud Hektor Light AS läks 2012. aastal pankrotti, firmal jäi üles näiteks 199 000eurone maksuvõlg. Äsja avati aga uue firma alt uuesti Hektor Lighti nimelised poed. Ürjo Jõks lubas Äripäevaga sel nädalal rääkides, et õpib kriisiaastatel tehtud vigadest ja ajab seekord äri väiksemate riskidega.

Kriitiline suhtumine. ÄP kommentaariumis nimetati ­Jõksi pätiks ja leiti, et pankroti läbiteinud ettevõtjale peaks kehtima ärikeeld.  Ühest küljest on kriitika sellises olukorras loomulik. Iga pankroti puhul jääb keegi oma rahast või muust varast ilma, jäävad tagastamata laenud, riik jääb ilma maksudest. Võlausaldajad püüavad hukule tüürivalt laevalt midagigi kätte saada, aga enamasti ei ole tulemus rahuldav. Nii on kerge tekkima arusaam, et kõiges on süüdi ettevõtte omanik ja juhtkond. Küllap ongi viimased teinud suuri vigu. On oma võimeid üle hinnanud, end lõhki investeerinud, võtnud muid liiga suuri riske.

Teisalt on jama kokku keeranud inimest alati kergem hukka mõista kui mõista. Vaevalt ükski ettevõtja tegelikult pankrotti minna tahab. Äri hakatakse ajama ju ikka sooviga kasumit teenida või, kui soovite, rikkaks saada. Lisaajendiks võivad olla soov oma tööelu ise kujundada või ka laiemalt elu oma külas/linnas/riigis edasi viia.

Seega on pankrotini jõudmisel asi alati keerulisem kui vaid omanike ja juhtkonna valed otsused. Sageli mängib oma rolli force majeure – mõne turu ärakukkumine, suure lepingupartneri meelemuutus või tekkinud vaidlus. Või ka suuremad struktuursed muudatused turul. Ka Hektor Light tõdes mullu suvel, et nad ei osanud ette näha netipoodide kiiret võidukäiku. Võib ju öelda, et ettenägematus oli omanike endi viga, aga kes meist suudaks kõike ees seisvat lõpuni õigesti prognoosida?

Igaveseks “nurka”? Ebaõnnestunud ettevõtjad väärivad, et neile antaks nii moraalses kui ka juriidilises mõttes teine võimalus. Kui korra kukkunu igaveseks sildistada või tal äritegemine keelata, tekib küsimus, mida siis see inimene oma eluga peale peab hakkama. Pealegi võib teadmine, et korra eksinu igaveseks nurka seisma pannakse, suretada ühiskonnas igasuguse huvi ­ettevõtlusega tegeleda. Kust tuleksid sel juhul uued riigi rahakoti täitjad ja kodanikele töö andjad?

Autor: Kadri Bank, Vilja Kiisler