Erakondade rahastamine paistab selles riigis läbi viimse põhjani. Iga valija saab vaadata iga partei rahakotti igal hetkel. Eesti e-võimekuse juures on tehnilise lahenduse loomine lihtne. Et seda pole loodud, on poliitilise tahte puudumise küsimus. Sularaha ei pea parteikassas üldse liikuma.
Unistan riigist, kus maksumaksja raha pole võimalik kasutada erakondade valimiskampaaniateks. Kus valimiskuludel on ülempiir ja see asub üsna madalal. Poliitikul, kes maksumaksja raha partei huvides kuritarvitab, ei ole tagasiteed avalikku ruumi.
Unistan riigist, kus vaimse eliidi algatusi ei panda jääle, kus ei mängita demokraatiat eesmärgiga tasalülitada vaba loov mõte. Riigist, kus pole vaimseid sisepagulasi, kes keelduvad avalikkuses sõna võtmist teadmises, et neid ei mõisteta või ei kuulda. See on riik, kes kuulab – ja kuuleb – kõnelejat, kel on sõnum.
Makse maksta on selles riigis auasi, sest iseend ju ei peteta. Selles riigis pole võimalik seadusi osta või müüa. Oligarhi mõõtu ettevõtjatel-poliitikutel pole võimalik oma mainet pesta ajakirjanike kätega.
Unistan riigist, kus noori poliitikuid ei kasvatata nn broilerifarmides, vaid haridus ja professioon väljaspool poliitikat on norm. See välistab poliitika muutumise äraelamise vahendiks.
See on riik, kus uutel tulijatel on võimalus, st partei loomiseks piisab mõnesajast inimesest. Sarnaste ideedega inimeste poliitiline saatus ei sõltu üksnes sellest, kui head rahastajad nad suudavad leida. Suurparteisid ei toideta maksumaksja rahaga, nad elatavad end liikmemaksudest.
Sellises riigis ei saa ükski poliitik ennast võimule unustada. Üks ametiaeg riigikogus, ei enamat. Üks ametiaeg järjest ministrina, küllalt. Üks presidentuur, piisab. Ärgem rääkigem siinkohal stabiilsuse headusest, liiga kergesti muundub see ilmeksimatuse raskesti ravitavaks sündroomiks.
Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler