Unistus riigist

See on riik, kus võimulpüsimise nimel ei saa valetada, sest valetamine tähendab ilma erandita võimust ilmajäämist. Unistan riigist, kus valijate ja valitute vahel eksisteerib dialoog ka valimiste vahelisel ajal, kus valijate ja valitute side on vahetu, toimib reaalajas.

Ma unistan riigist, mille poliitikud ei pea inimesi rumalaks, nii et tuleb ühtelugu küsida, kust küll said nii targad valitsejad nii rumala rahva. See on riik, mille üle tunnevad uhkust inimesed, mitte parteid. Äkki see polegi uhkus, mida nad tunnevad. Rahulolu pigem, õnn viimatigi.

Ma unistan riigist, kust laia ilma minnakse selleks, et tagasi tulla, mitte selleks, et pääseda vaesusest ja kogeda inimlikkust. Riigist, mille edu jõuab inimesteni isegi siis, kui see on parasjagu väike. Ja kui ta parasjagu ei jõua, siis ei süüdista riik inimesi, et nad riigi headusest aru ei saa, vaid peeglisse vaatavad need, kes seda riiki juhivad. See riik pole pelk aparaat, Exceli tabel ja eelarveread. Selle riigi poliitikutel on inimese nägu ees ka väljaspool aastalõpuintervjuusid.