Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti spordi pikk ja valus enesepuhastus
Eesti sport on ajalooliselt tabuderikas. Doping, kihlveo- ja maksupettused on teemad, mis veel hiljuti juhtusid pigem vaid välismaal või lihtsalt kellegi teisega. Enamgi, kaitserefleksina on eitus niivõrd tugev, et sangari toetuseks moodustatakse koguni usuühendusi. Õnneks osa tabudest on visalt, kuid samm-sammult mõranenud.
Alles sel nädalal šokeeris jalgpalliringkondi uudis, et pettustesse on segatud andekas Eesti noormängija Aleksei Jahhimovitš, kes väidetavalt oli nõus kokkuleppemängus osalema 4000 euro eest, kirjutas Eesti Ekspress. Tegu on osaga mahukast uurimisest, mis jõudis kohtusse detsembris. Riigiprokuratuur saatis toona kahtlustatuna organiseeritud kelmuses kohtu ette 11 meest, kellest kaheksa on Narva Transi endised jalgpallurid. Kihlveopettureid tabataksegi praegu juba järjepidevalt ning sedagi vaatamata tõsiasjale, et kihlveopettusi on, nagu ka näiteks kartellileppeid või altkäemaksu kuritegusid, väga raske avastada.
Ka dopingutarvitamisest räägime Eesti spordis juba avatult ja kindlas kõneviisis. Seda vaatamata asjaolule, et alati ei ole spordis tagatud võimude lahusus. Näiteks veel aprilli alguses juhtis üheaegselt nii Eesti sporti ehk olümpiakomiteed kui ka spordi järelvalvet ehk antidopingu nõukogu üks ja seesama mees – Neinar Seli. Pikk tee on veel minna ka selleni, et sõnumitoojaid, nagu Tartu nn dopinguarsti Vitali Bernatski, või põhimõttekindlaid ausa spordi eest võitlejaid, nagu Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port, avalikult risti ei löödaks.
Silmatorkavalt ainukese kuriteoliigina näivad asjaosalistele endiselt ühildamatud sport ja maksud, nagu vihm kõrbes. Uurisin maksu- ja tolliametist, kas Eestis on mõnda sportlast, treenerit, mänedžeri või muud spordijuhti kunagi süüdi mõistetud maksukuriteos. Vastus oli eitav. Ometi on kahtlased rahastamisskeemid avalik saladus.
Viimase aja kõnekaim näide on korvpalliklubis Kalev/Cramo mänginud lätlase Armands Škele juhtum. „Pealtnägija“ paljastas mullu sügisel, et Škele ei olnud vähemalt poolteist aastat ametlikult oma klubilt saanud ühtegi senti - ei palka ega stipendiumit. Nüüd Türgis karjääri jätkav Škele on silmapiirilt kadunud, tema endine tööandja, klubi president Ivar Valdmaa, kaitseb aga kehtivat hämarat süsteemi.
Nii on üha tõenäolisem, et Eesti esimene sportlase maksukuritegu avastatakse välismaal. See on mõnes mõttes loogiline, sest välismaale siirdutakse suurema raha teenimise eesmärgil. Suuremad summad ahvatlevad ka suuremaks pettuseks. Nimelt on lähiajal lahendust leidmas nn Raio Piiroja juhtum. Eesti jalgpallikoondise legendaarset kaitsemängijat ja kaptenit süüdistatakse Norra klubis Fredrikstadis mängimise ajal maksudest kõrvalehoidmises.
Spordi enesepuhastus on valus ja vaevarikas, justkui puhastustuli, sest lõhub aastatega üles ehitatud (p)ettekujutusi. Samavõrd on ta möödapääsmatult vajalik liikumine ausa ja võrdse konkurentsi suunas, kus pole kohta isiklikule „edule“, mis saavutatakse pettusega teiste arvelt.
Autor: Peep Talimaa, Harry Tuul
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.