Leedu möödus, sest Eesti püsib paigal

Tänase Äripäeva põhiloost selgub, et euro ootuses Leedu on ostujõu alusel võrreldava SKP poolest Eestist mööda läinud. See peaks panema meie otsustajaid peeglisse vaatama. Muidugi, vastu vaatava tolmunud pildi kartuses võib see pilk ka heitmata jääda.

Toimetus on päri, et leedukad saavad eestlastest kiiremini rikkaks sealse madala hinnataseme poolest ja paberil aitavad kaasa statistika nüansid. Veel enam tuleb aga ekspertidega nõustuda selles, et ohu märk ei ole mitte Leedu edu, vaid Eesti paigaltammumine.

Eurostati andmetel moodustas kriisi eelõhtul Eesti SKP ühe inimese kohta ostujõu alusel 70% ja Leedu oma 62%, võrrelduna Euroopa Liidu keskmisega. Praeguseks on seesama näitaja Leedus 74% ja meil 72%. Kaugel pole ka Läti oma 67% ja 10%lise tõusuga samal ajavahemikul. Milleks muuks kui paigalseisuks saab Eesti olukorda nimetada.

Stabiilsusel on võlu. Läti ja Leedu ei tee ju meist midagi täiesti teistmoodi, ometigi kasvavad nende numbrid jõudsalt. Oleme suuresti seniste edulugude loorberitele puhkama jäänud.

Pole põhjust Leedu edu üle mitte rõõmu tunda. On ju hea, et naabritel hästi läheb. Leedu üleminek eurole teeb lihtsamaks ja läbipaistvamaks nii ärisuhteid kui ka võrdluse meie maade vahel. Loodame, et see tõmbab jälle tähelepanu ja investeeringuid kogu regiooni. Kui Leedul on hea vunk sees, küllap kergitavad nad naabreidki kõrgemale.

Leedu kiirema kiiluvee ootamise asemel võiks eesmärk olla siiski otsida rohkem oma teid, kuidas arengut kiirendada.

Vastuargumendina kõlab tänases loos väide, et absoluutses mõttes läheb Lätil ja Leedul ikka veel aega, enne kui nad Eestile järele jõuavad. See argument ainult kinnitab arusaama, et Eesti otsustajad otsivad vabandavaid õigustusi, selle asemel, et peeglisse vaadata ja aru saada, miks asjad on nii on. Justkui oleks võimalik paigalseisule plussmärki panna.

Omaette küsimus on see, kas meil on Leedult midagi õppida, et oma arengut kiirendada. Kindlasti on midagi kõigilt õppida, kuid (majandus)kasvu võimalused tuleb ikka oma vaatenurgast ja oludest tulenevalt leida. Ohu märk ei ole ju mitte Leedu kiire(m) areng, vaid meie paigalseis.

Riigifirmad börsile. Pool aastat tagasi avaldati uudis, et Leedu on valmis kaaluma riigifirmade viimist kohalikule börsile, põhjendades käiku sealse kapitali väljavoolu ja börsi elavdamisega. Tallinna börs näeks siinsete riigifirmade avalikule pakkumisele esitamist samuti Eestile kasuliku sammuna, kuid ministeeriumid ei plaaninud toona selliseid samme astuda.

Mõne suure riigifirma börsile viimine oleks kindlasti kasulik. Riik võiks uimasevõitu olekust välja tulla, Leedust malli võtta ja selle sammu veel enne neid ära teha.

Teine näide: nii ettevõtjad kui ka rahandusminister Jürgen Ligi on tõdenud, et kõige ettevõtlusvaenulikumad on tööjõumaksud. Lätlased läksid arutlemiselt tegudele ja kehtestasid sotsiaalmaksule lae, et meelitada riiki kõrgepalgalisi töökohti. Neist ette me enam ei jõua, aga tööjõumaksustamist üldse võiks oluliselt kärpida küll. Selleks ei pea ootama Läti või Leedu järjekordset kiirendust, vaid ise gaasi vajutada.

Autor: 1185-aripaev