Riigireformile uus käik sisse

Eesti valitsussektor on liiga suur, leidis Rahvusvaheline Valuutafond oma värskes raportis. Lisaks leidis IMF, et Eesti avalik sektor ei peaks olema palgatõstjate esirinnas. IMF juhtis tähelepanu Eesti kesisele tootlikkusele, mis jääb palga kasvule alla. 

IMFi soovitusi ei pea muidugi pimesi täitma, ent need tasub kindlasti läbi mõelda. Eesti valitsussektori tööjõu hulk on teiste riikidega võrreldes suhteliselt suur. Kahaneva rahvastiku tõttu tundub loogiline, et ainuke suund saab olla tööjõudu vähendada. 

Ühest küljest andis riigihalduse minister Arto Aas sügisel ülevaate, mille järgi vähenes valitsussektor aastaga üle 1500 inimese võrra ehk kaks korda rohkem, kui oli seatud eesmärk. Eesmärk on nelja aastaga tõmmata valitsussektorit kokku 3500 töökäe võrra. See tähendab, et järgmise kolme aastaga peaks vähemalt 2000 inimest veel oma asjad kokku pakkima ja hakkama mujalt uut tööd otsima.

Viimastel päevadel on tähelepanu pälvinud Elmar Vaheri juhitav politsei- ja piirivalveamet, millel on mõttes Lõuna-Eesti üksused ühendada, et rihma veelgi koomale tõmmata. Ent tööjõu vähendamisel võiks vaadata rohkem ka keskaparaadi poole. Kui valitsuse liikmete arv pigem kasvab ning ministeeriumite koosseisud vaevu kahanevad, siis tundub see kehva eeskujuna, eelkõige politseinikele, päästjatele ja muudele riigiteenistujatele.

Majandusolukord muutub kiirelt ja keskkond, mille pealt arvutati riigireformi pikemad eesmärgid, on praegu hoopis teine, kui oli paar aastat tagasi. Seetõttu tasub üle vaadata, kas varem seatud eesmärke tuleks täpsustada. Kui valitsussektor suudab aastaga planeeritud 750 inimese asemel vähendada tööjõudu 1500 võrra, siis võib-olla saab nelja aastaga teha veelgi enamat? Arusaadavalt toob pikaajalise edu pigem stabiilsus, mistõttu võib tunduda rutakas valitsussektorit liiga kärmelt vähendada, ent ümbritseva keskkonnaga kohanemine on samuti tähtis.

Samas ei saa me valitsussektorit lõpmatuseni kokku tõmmata, sest kuskil tuleb piir ette ja teenuste kvaliteet kannatab. Seetõttu on oluline kaaluda, millised ülesanded saaks kaotada, millised ühildada. Kindlasti tasub korralikult läbi mõelda, milliseid kohustusi tasub endale üldse juurde võtta.

Arto Aasa esitatud numbrite taustal näib praegu tööjõu vähenemine liikuvat õiges suunas. Samas kirjutas Äripäev näiteks eelmisel aastal, et ministeeriumide isikkooseis kasvas tunamullu ajal, mil lubati vastupidist. Seega avaliku sektori kokkutõmbamist tuleb kriitilisema pilguga üle vaadata.

Kirjutasime aasta alguses ka seda, et palgavedur peaks olema erasektor, mitte riik. Riigisektori palgad on viimastel aastatel kasvanud märgatavalt kiiremini kui erasektoris, ent see peaks olema vastupidi, kuna erasektor loob väärtust. Riik saab seda vaid soodustada.

Ühest küljest võib tunduda, et riigisektori palgatase on kohati madalam kui erasektoris ning konkurentsis püsimiseks tuleb lihtsalt järele joosta. Ent erasektor on ikkagi majanduse vedaja ning nemad peaksid juhtima ka tööjõukulude üldist muutust.

Riik peaks palgamuutuses olema pigem sabassörkija, mitte trendilooja.