Ärge pugege vanainimese selja taha!
Palgatõusu Eestis veab avalik sektor, kus viimase uuringu kohaselt kavatseb lähiajal palku tõsta 79 protsenti tööandjatest.
Kõrgemate riigiametnike palkade tõstmine on hell teema. Avalik pahameeletorm on ettenähtav ja paratamatu, ning seda ette nähes on riigi vanematekogu ja põhiseaduskomisjon asunud kavandatavast palgatõusust rääkides mööda seinaääri käima. Jutustatakse vigasest indekseerimisest ja loodetakse, et uue indekseerimise võrdlemine vanaduspensionitega viib tähelepanu asja sisult kõrvale.
Äripäeva meelest on selline käitumine argpükslik ja alatu. Riigiametnike palku tohib tõsta küll, aga põhjendada tuleb seda ausalt ja avatult, mitte pensionäride selja taha pugedes. Põhjendamine võib osutuda keeruliseks, kui meenutada, et novembris avalikustatud CV Keskuse uuringu kohaselt veab palgatõusu avalik sektor, kus 79 protsenti küsitletuid plaanib lähiajal palku tõsta. Kogu avaliku sektori palgad ei kujune küll sarnaselt kõrgemate riigiteenijate omadega, ent kõnekas on see uuring sellegipoolest.
Loomulikult ei meeldi kellelegi, kui tema palk langeb, ja kohtunikega on praeguse palgasüsteemi juures aeg-ajalt nii juhtunud. Tõsi, palgalangus pole olnud märkimisväärne, kuid rahulolematus on inimlikult arusaadav. Sellal kui kohtunike palgatõus suuremat avalikkuse vastuseisu vaevalt tekitaks, tekib kohe küsimus riigikogulaste puhul, kes vaatamata iga-aastasele kuluhüvitiste pärast häbistamisele neid hüvitisi ikka saavad ja agaralt kasutavad – kuni need olemas on, siis muidugi täiesti seaduslikult.
Kus on pensionäri kuluhüvitis?
Pensionäridel teatavasti, kellega sarnaselt kõrgemate riigiametnike palku on plaanis indekseerima hakata, mingeid kuluhüvitisi pole. Küll aga on esinduskulude 20 protsendi ulatuses ametipalgast olemas ministritel.
Ent sellal kui riigikogulaste hüvitise kulutamise kombeid võib igaüks ajakirjanduse vahendusel jälgida – need lood, kui palju ja mille peale see või teine rahvasaadik hüvitisi kulutas, tehakse ära igal aastal –, pole ministrite esinduskulude kasutamise üle avalikku ülevaadet kunagi olnudki. Esinduskuludele lisaks kuulub ministrite „standardvarustusse“ erinevalt riigikogulastest ka ametiauto.
Kuni 2009. aastani käis riigikogulaste palkade rehkendamine keskmise palga järgi. Siis otsustati hakati palku indekseerima presidendi baaspalga põhjal, mis on alates 2012. aastast 5200 eurot. Nüüdne plaan on hakata palku indekseerima sarnaselt pensioniga – igal aastal, vastavalt majandusnäitajatele ning aluseks eelmise aasta palk
Ent uinutava indekseerimisjutu taustal tasub tähele panne, et laual on kõrgeima palgamäära tõstmine 5200 eurolt 6500 eurole.
Ka omavalitsused tõstavad palku
Samal ajal kui kõrgemate riigiametnike palkade tõstmine käib suure avaliku tähelepanu all ja eeldab häid põhjendusi – miks mitte ka uuringut, mis näitab, et avalik sektor on näiteks helgemaid päid erasektorile kaotamas –, määravad valimiste järel uuenenud omavalitsused palku ilma põhjendamise vajaduseta.
Keegi ei ole ka küsinud, mille põhjal on paika saanud näiteks Tallinna linnavolikogu uue esimehe Mihhail Kõlvarti 5300eurone palk, mis on kõrgem kõigi abilinnapeade palgast. Taavi Aas, nüüdsest ametlik linnapea, oli aga juba meeri kohusetäitjana Eesti kõige suurema sissetulekuga poliitik. Kohalikku poliitikat aga tehakse samamoodi maksumaksja raha eest nagu riigi tasandi omagi.