Jaga lugu:

Raha ei ole? Raha on!

Ilmsiks tulnud eelarvemure lahendus peab algama kulupoole inventuurist, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Foto: Anti Veermaa

Parafraseerides eurovolinikust ekspeaministrit Andrus Ansipit: kui valitsus teab, et riigil raha ei ole, on see parim olukord, motiveerimaks raha leidmist. Äripäeva meelest avaneb poliitikutel eelarveprobleemide korral hea võimalus esiteks vaadata üle avaliku sektori kulupool – kasutada olemasolevat ressurssi efektiivsemalt ning teiseks hoiduda rumalate otsuste tegemisest, millel võib olla pikaajaline negatiivne mõju järgmiste aastate eelarvele.

Peaminister Jüri Ratas ja rahandusminister Toomas Tõniste on struktuurset puudujääki riigieelarves tunnistanud. Kui suur see täpselt on, ütleb rahandusministeerium algaval nädalal. Esialgsetel andmetel on räägitud ühest protsendist ehk umbes 250 miljonist eurost.

Algaval nädalal tegelevad koalitsioonikõnelusi pidavad erakonnad just finantsteemadega ning otsivad katteallikaid äsja veel kõlavalt välja öeldud valimislubadustele. Valitsuse mänguruum riigieelarves on teadagi ahtake, olemasolevaid püsikulusid arvestades umbes viis kuni seitse protsenti.

Maksud laekusid mullu riigieelarvesse üldiselt hästi, kokkuvõttes 0,4 protsenti kavandatust enam. Seadusemuudatuste torm jättis miinusesse aktsiisid, eriti alkoholiaktsiisi. Seega tuleb probleemidele vastuseid otsida ennekõike kulupoolelt.

Tulubaasi saab kasvatada mitmel moel. Kõige lihtsam tee oleks maksude tõstmine, aga vaevalt uus valitsus sellele läheb. Praegu koalitsioonikõnelusi pidavad erakonnad on varasemast selgemalt löönud lauale laenukaardi – nii saaks riik raha suurte taristuobjektide (nagu neljarajalised maanteed) ehitamiseks. Laenamine pole probleem, kui see toetab tulevikku suunatud ettevõtmisi, millel on selge sotsiaalmajanduslik mõõde ning mis kasvatavad seetõttu riigi ja ühiskonna jõukust.

Paraku võivad probleemid eelarvega, eriti kui mängu peaksid tulema Euroopa nõuded, millele on viidanud Eesti Pank – Euroopa Komisjon arvestab defitsiiti teisiti –, kajastuda Eesti riigireitingus. Seniste positiivsete väljavaadete nõrgenemine teeks laenamise teadagi kallimaks. Sama puudutab lühiajalisi võlainstrumente. Rahandusminister kinnitas märtsi keskel raamistiku, mis võimaldab täiendava võimalusena kasutada riigi rahavoo juhtimiseks kuni üheaastase tähtajaga võlakirju.

Kiusatus trikitada

Riigile annaks raha ka teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine, mis oli Isamaa valimislubadus. Arvestades reformi mastaapi, tuleks siin otsuseid langetades olla erakordselt tähelepanelik. Eesti riik seadustas kohustusliku kogumispensioni 2001. aastal. Isegi kui kriitika teise samba toimimise suhtes on osaliselt õigustatud, tähendaks sambast loobumine, et riik muudab meelt ühe pikaajalise otsuse ja ühiskonnale antud lubaduse koha pealt. Ning sellel on aastate või isegi aastakümnete taha ulatuv mõju.

Eesti riigieelarve peab olema struktuurses tasakaalus kolme aasta lõikes, ent lähtudes sellest, et eesmärk pühitseb abinõu, võib poliitikuil alati tekkida kiusatus hoopis seadusega trikitada. Kulude ülevaatamine, mis peaks olema peamine lähtepunkt, on poliitikule tore ainult loosungina, praktikas tähendab see, et millestki tuleb loobuda ja keegi jääb rahast ilma. See tekitab aga alati paksu verd.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas