Kristjan Lepik • 17. veebruar 2012 kell 10:17

Lepik: Kreekas võib võim minna äärmuslaste kätte

Võimu minek äärmuslaste kätte ning eurost loobumine on enam tõenäolised kui see, et Kreeka suudab ravi edukalt lõpuni viia, usub investeerimisnõustaja Kristjan Lepik.

Käes on Kreeka järjekordse “lõpliku” lahenduspaketi aeg. Euroopa Liidu liidrid  kogunevad 20. veebruaril, et otsustada, kas Kreeka saab ligi 100 miljardi euro suuruse finantseeringu. Saksamaa rahandusminister Schäuble teatas sel nädalal, et Kreeka ei tohiks muutuda “põhjatuks auguks”, kuid just sellisena Kreeka praegu paistab – abipaketi summad on pidevalt kasvanud ja Kreeka riigieelarve puudujääk on jätkuvalt planeeritust suurem. Julgen täna öelda, et ka praegune pakett ei ole ilmselt piisav.

Mis siis toimub Euroopa kultuuri hällis? Et kõik detailselt ära kirjeldada, peaks antud teksti formaadiks olema raamat. Lühidalt kokku võttes on probleem selles, et pärast euroalaga liitumist 2001. aastal sai Kreeka ligipääsu väga odavale kapitalile – laenuraha odavnes, pankade finantseerimisvõime paranes ning lisaks voolasid riiki ELi toetused. See kõik tõi kaasa mugava keskkonna, kus riigieelarve puudujääki sai pidevalt laenuga katta ning ise ei pidanud pingutama. Täna on Kreeka riigi kõrge võlakoorem väga suur probleem.

Veel suurem mure on aga riigi madal konkurentsivõime. Heal ajal kasvasid palgad liiga kõrgele ning globaalses keskkonnas ei ole Kreeka töötaja konkurentsivõimeline. Turism oli, on ja jääb Kreeka jaoks oluliseks, kuid mida toodab Kreeka maailmale? Sellise konkurentsivõime languse puhul paraku enam lihtsaid lahendusi ei ole. Kreeka peab oluliselt tõstma töötundide efektiivsust (lühikese ajaga võimatu) või langetama palkasid. See viimane on hakanud ka toimuma, kuid palkade alanemine on siiski vajalik oluliselt suuremas mahus.

On arusaadav, et Kreeka inimesed on selle kõige peale vihased. Kellele meeldiks, kui hea elu ootamatult läbi saab? Kuid nad peaksid mõistma, et see hea elu oli kunstlik. Nüüd on käes reaalsus ja niipea paremaks ei lähe. Alati on kergem süüdistada teisi, seetõttu mässavad kreeklased tänavatel ja põletavad maju – ning süüdistavad üha rohkem sakslasi.

Teise maailmasõja kultuurilised haavad on mõistetavad, kuid täna on see siiski väga jabur. Saksamaa (koos muu Euroopaga) proovib kreeklasi krahhist päästa, kuid antisaksa sentiment läheb üha tugevamaks, üleeile võttis isegi Kreeka president sellise kriitika üles. Pigem võiksid vihased olla sakslased, sest nad peavad koos muu Euroopaga Kreeka vead kinni maksma. Vihastada võiksid ka portugallased ja iirlased, kes peavad laenud täies mahus tagasi maksma, samas kui lohakama Kreeka puhul ollakse valmis osa laene kustutama.

Vaadates asja majanduslikust aspektist, on Kreekal täna vaja jätkata majanduse ravimisega konkurentsivõime taastamiseks ja seda vähemalt järgmised 4–5 aastat. Kui lähtuda IMFi/ELi programmist, on see teostatav, kuid eeldab, et inimesed on valmis pikalt kannatama. Väga kahtlen, kas see on võimalik. Kui rahva kannatus katkeb, on võimalik äärmuslike jõudude saamine võimule ning koos sellega ka eurost loobumise otsus. Paraku on see ratsionaalselt vaadates tõenäolisem, kui see, et Kreeka suudab raske ravikuuri edukalt lõpuni viia.

 

Hetkel kuum