Riik sunnib viisakusele

Kollektiivlepingu seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei soodusta lepingu ajatu kehtimine osapoolte dialoogi uue lepingu sõlmimiseks või olemasoleva muutmiseks. Eelnõu kohaselt muutub kollektiivleping tähtajatuks, kui kumbki pool ei ole vähemalt kolm kuud enne lepingu tähtaja möödumist kirjalikult teatanud teisele poolele soovist lepingut pikendada. Tähtajatut lepingut võivad üles öelda mõlemad pooled, teatades sellest teisele poolele vähemalt kuus kuud ette.

Seadus on ennekõike töötajate ühenduste ja tööandjate jaoks, kes on võtnud nõuks kollektiivleping sõlmida või olemasolevat muuta. Kuigi seadus on juba kümmekond aastat andnud tööinspektsioonile järelevalve õiguse, ei ole inspektsioonil olnud vaja seda kuigi tihti teha seaduse tagasihoidliku rakendamise või rakendusprobleemide puudumise tõttu.

Tööinspektsiooni poole pöördutakse siis, kui üks lepingupooltest, enamasti töötajate esindusorganisatsioon, ei saa omal jõul tööandjat läbirääkimiste laua taha. Tööandjad ei ole alati huvitatud läbirääkimistesse asumisest ei lepingu sõlmimise ega lepingu tingimuste muutmise eesmärgil. Sel juhul tuleb tööinspektoril tööandjalt aru pärida, miks ei vastata teise lepingupoole kutsele. Seadus ei anna ühele poolele õigust jätta teise poole kutset tähelepanuta või ette tuua mõttetuid põhjendusi, et vältida läbirääkimisi.

Kui tuvastatakse, et põhjusi selleks ei ole või need on otsitud, on tööinspektsioonil õigus alustada väärteomenetlust. Samas tundub asjade selline käik absurdne. Miks peab riik  sundima kahte poolt olema teineteise suhtes viisakad?

Läbirääkimiste laua taha istuma sundimist ei teki reeglina ettevõtte tasandil. Küll aga pöördutakse tööinspektsiooni poole siis, kui kõne all on kollektiivlepingu või palgakokkuleppe sõlmimise soov ühingutel ja liitudel. Kui läbirääkimiste laua taha on juba saadud, siis riik rohkem sunniga protsessi käigus hoida ei saa. Selleks on seadusega ette nähtud võimalus püüda edasi minna riikliku lepitaja abiga.