Mida aga Estonian Air tegelikult vajaks, on usk ja kinnitus, et vajame teda. Vajame ettevõtet, tema töötajaid ja nende pakutavat teenust. Mitte ainult kohalikud ettevõtjad ja välisinvestorid, vaid igaüks meist. Tajudes ettevõtte tõelist väärtust tema kadudes on juba hilja.

Jutt sellest, et tuleb keegi teine ning avab põnevad ja soodsad liinid ei veena. Natuke järele mõeldes isegi Jüri Mõisa ilmselt mitte. Sest selleks on olnud aega 20 aastat, millest 8 Euroopa Liidu liikmena. Aga mida pole, seda pole. Vastupidiselt Estonian Airile lähtuvad teised firmad vaid omakasust. Meie võiksime lähtuda enda omast.

Järelejäänud 10 liini on ehk pealtnäha nadid, aga ega keegi eestlastest niikuinii suurt Soome väikelinnadesse lennanud. Ja kui lendaski, siis ega seda tegelikult vaja polnud. Küll aga on hea ja vajalik, et jäävad alles need kümme. Kaduvatest võiks kurvastada näiteks Londoni üle, kuid sedagi vaid ühe silmaga. Konkurents sellel liinil on õnneks tihe, kuigi vaid ühes hinnaklassis.

Aga Estonian Air on meie oma. Rohkem kui ükski sportlane. Pöidlad pihku ja lendama.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul