Kuidas hinnata ettevõtte tähtsust Eesti majandusele?

Hea meelega ei laskuks üldse sellisesse arutellu. Kui on kaupa tehtud ja midagi ära müüdud, siis tekitab asjatuid vaidlusi, kui hakata takkajärgi müügitingimusi üle vaatama ja täiesti subjektiivselt mingite arusaamade põhjal otsustama, mis on tähtis ja mis ei ole. Näen ettevõtete müüki kui äri ja leian, et kui tehing on tehtud, siis on ta tehtud. Müügitingimuste hilisem ülevaatamine tähendab tänase päeva seisuga objekti odavamaks muutmist. Ühesõnaga -- riik teeb täiendavaid kingitusi.

Aga kui peab otsustama, mis on riigile kasulik, mis mitte, siis siin on kindlasti terve rida kriteeriume. Aga alati on nii, et see, mis ühele on kasulik, ei pea seda olema teisele. Seetõttu tuleb sellest otsustamisest tõenäoliselt üks lõputu teineteise kallal naaklemine. Kui täna otsustatakse, et riigile on kasulik näiteks pesu- või tekstiilitööstus, siis homme otsustatakse, et kommivabrikus töötab tuhat inimest ja tööjõudu on vaja tööga koormata, et ei tekiks töötust jne. Tegelikult on kogu tööstus riigile kasulik ja vajalik.

Ka see, kes riigile rohkem makse maksab, võib olla üks kasulikkuse kriteerium, samamoodi tööhõive või toodang jne, jne. Ka mingite tööstusharude eelistamine võib olla kriteeriumiks.

See otsus on väga libedale teele minek. Võib arvata, et tuleb palju vaidlusi.

Ma ei ütle, et olen otsu- se vastu, see on teatud leevendus erastatud ettevõtete uutele omanikele, aga tekib õiguslikke probleeme.

Ettevõtete tähtsuse hindamisel võiks vaadelda tehtud investeeringuid ja majandusnäitajate dünaamikat, käibe koha pealt näiteks ja ka kasumi-kahjumi aruannet. Tööhõive vast ei olegi nii oluline, enne 29. juunit 1994 erastatud ettevõtted asuvad praegu ajavahemikus, kus neil on peal tööhõive kohustus. Ka on nad võtnud endale investeeringute kohustuse, aga tavaliselt on ettevõtted teinud nii, et näevad äriplaanis ette suuremaid investeeringuid, kui kohustuseks võtavad. Ka selle järgi võib mingil määral näha, kuidas ettevõtte kasv on planeeritud. Kui firmad on laenude või muude kohustuste maksmisel hädas, siis see nüüd küll eriti kriteerium ei saa olla. Selleks, et neid sellest seisundist välja tuua ja investeeringuteks raha leida, otsus ju vastu võetigi.

Edasi tulevad puhtalt majanduspoliitilised kriteeriumid, mis erastamisagentuuri nõukogu pädevusse ei kuulu. Arutada, et üks tööstusharu on perspektiivikas ja teine mitte, oleks juba natuke voluntaristlik sekkumine, aga mingisugune majanduspoliitiline lähenemine ka majandusstruktuuri osas peaks ju igal valitsusel olema. Eestis on nõrgalt arenenud tootmisettevõtted, võib-olla võiks neile mingeid eelistusi anda.