- OMX Baltic0,22%300,68
- OMX Riga0,06%893,52
- OMX Tallinn0,12%2 071,16
- OMX Vilnius0,3%1 206,04
- S&P 5000,83%6 279,35
- DOW 300,77%44 828,53
- Nasdaq 1,02%20 601,1
- FTSE 1000,02%8 824,56
- Nikkei 2250,06%39 810,88
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,85
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%92,76
- OMX Baltic0,22%300,68
- OMX Riga0,06%893,52
- OMX Tallinn0,12%2 071,16
- OMX Vilnius0,3%1 206,04
- S&P 5000,83%6 279,35
- DOW 300,77%44 828,53
- Nasdaq 1,02%20 601,1
- FTSE 1000,02%8 824,56
- Nikkei 2250,06%39 810,88
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,85
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%92,76
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Laissez faire kirjutab ette vasakpöördeid
Liberaalsele turumajandusele truus Eestis on ideetasandil alanud teravad kokkupõrked liberaalide ja regulatsioonipooldajate vahel. Ja võitlus käib ikka nii, nagu korralikule võitlusele kohane -- viimase hingetõmbeni ja absoluutsele tõele absoluutse tunnustuse saamise nimel. Õigupoolest poleks siin justkui midagi imestada, sest selline võitlus on käinud filosoofide ja poliitikute seas juba aastasadu ja ilmselt jätkub seni, kuni püsivad riigid.
Kui jätta nõukogude tüüpi sotsialism kõrvale, võib majanduspoliitilised positsioonid jaotada laias laastus kolmeks: vaba turg, sotsiaalne turumajandus ja valikuliste interventsioonidega majandus.
Teooriast maa peale tulles pean etteruttavalt väitma, et praktikas pole esimene neist kunagi ehedal kujul eksisteerinud ning et esimese ja teiste vahele selget piiri tõmmata on võimatu. Ka need poliitikud ja valitsused, kelle poliitiliseks kreedoks on laissez faire ehk eesti keeles «laske teha»-poliitika, muutuvad tavaliselt enne valimisi vähemalt valikulisteks interventsionistideks. Peale selle pole kunagi olnud, et üks riik oleks alamatele saanud näitamata jätta, et ta on riik.
Täna ja ka tulevikus ei kavatsegi ma vaidlema hakata, missugune teooria või poliitika neist kõige õigem on. See oleks mõttetu vaevanägemine ja küsimus umbes samasse kanti, et millised jalanõud kõige paremad on, kas lubjavildid või sandaalid. Kõik sõltub eeskätt küll olukorrast, kuid mitte väga palju vähem ka sellest, kui kaugele ette on pilk suunatud. Ning see viimane faktor on palju salakavalam, kui algul paistab.
Teadagi on perspektiivitunne hinnatud ja vajalik aare, kuid häda on selles, et iga asi siin ilmas on siiski ka lühiajaline, kuid vastupidi alati mitte. See aga tähendab, et riigid tegelevad enam just lühi- ja keskajaliste probleemidega ja jätavad pikaajalisemad filosoofidele. Praktikas tähendab see täna sotsiaalse turumajanduse või valikuliste interventsioonidega majanduse domineerimist siin ilmas.
Tavaliselt on valitsus seadnud endale eesmärgiks kas tööhõive suurendamise, inflatsiooni alandamise, maksebilansi tasakaalu saavutamise, suurema majanduskasvu või vaesuse leevendamise, või siis mingi kombinatsiooni neist. Ehk lihtsamalt öeldes, kui hammas valutab, tegeletakse valutava hamba, mitte patsiendi eluviiside ja üldise tervise probleemidega. Ning nii paradoksaalne, kui see ka ei ole, on publikule olulisem just asjaga tegelemine, mitte aga ravi tulemuslikkus.
Ka riigijuhtidel, kui nad tahavad edukad olla pikema aja kestel, tuleb meeles pidada, et majandus, kuigi suur ja keeruline süsteem, on veel suurema ja keerulisema süsteemi -- ühiskonna -- allsüsteemiks. Kuid selline ratsionaalsus võib sageli väga kergesti eksitusele viia: jääb mulje, et üksikprobleemidega tegeledes võibki riiki juhtida. Lisaks peab interventsioone oskama nii kavandada kui ka ellu viia. Vastasel juhul on tulemus soovitule vastupidine.
Kokkuvõttes on aga siiski nii, et laissez faire kõlab küll toredalt, aga valimisi on ka võita vaja. Puhta «las minna»-poliitika toetajate võidud on haruldased.
Maailmas on kõik ääretult ebaühtlaselt jaotatud: nii inimeste pikkus kui ka oskus vastast poksiringis pikali lüüa; aga samuti oskus raha teha. Seega toob täiesti vaba mäng kaasa üsna kiirelt rikkuse sellise jagunemise, mis 80 protsendile elanikkonnast kohe üldsegi ei meeldi. Ja aru saada, mille pärast ei meeldi, on palju lihtsam, kui õppida raha tegema. Kuid need, kes on õppinud hästi raha tegema, sellest aru saada ei taha. Ei taha, sest esiteks on isiklik jõukus üpris mõnus asi ning teiseks käib tipus veel tugevam rebimine kui all.
Ning nii kirjutabki laissez faire, olgu ta majanduslikult nii efektiivne kui tahes, koos objektiivsete jaotusseadustega ette kõik need vasakpöörded ja seda sügavamad, mida kauem laissez faire on võimutsenud. Vaestes riikides on loomulikult riskid suuremad, kuid sotsialism pole võõras ka kõige jõukamatele. Sotsiaalset turumajandust ja interventsioonipoliitikaid ei mõeldud välja mitte ligimesearmastusest, vaid valusate kogemuste najal. Aga kes see teiste kogemustest õppida tahab.
Enimloetud
4
Poolaasta TOP tehingud
Viimased uudised
Äriplaan 2026
Uurime välja Eesti majanduse arengusuunad 2026. aastal, et ettevõtjatel ja tippjuhtidel oleks, millele tuginedes järgmist aastat planeerida.
Kas eksport ja kaitsetööstuse areng võiksid Eesti majandusele uue käigu sisse aidata? Kuidas näevad Põhjamaade ettevõtjad ja tippjuhid Eesti võimalusi rahvusvahelisel areenil ning kas nad plaanivad siia investeerida? Kuhu investeerivad ning millele tõmbavad pidurit Eesti ettevõtjad? Missugune on riigi äriplaan 2026. aastaks? Kõigile nendele küsimustele saad vastuse 17. septembril Eesti mõjukaimal majanduskonverentsil Äriplaan!
Enda kogemust tulevad Eestisse jagama ülemaailmse ulatusega Rootsi masina- ja metallitööstusettevõte Hanza AB asutaja ja tegevjuht Erik Stenfors ning Telia Company president ja tegevjuht Patrik Hofbauer.
Hetkel kuum
Poolaasta TOP tehingud
Täiendatud: advokaat rõhub kolmele argumendile
Podcastid
Peakangelane sai kuriteosüüdistuse
Tagasi Äripäeva esilehele