9. juuni 1996
Jaga lugu:

?ampinjonid Tartu külje alt

Ühe Taanis pankrotti läinud ?ampinjonide kasvatamisega tegelenud firma seadmed ostnud Ösel Foods tahtis hakata seentega tegelema hobi korras. Hiljem projekt kasvas ja jõudis praeguste mõõtmeteni.

Ösel Foodsi tootmiskompleksi, endise Tartu maakonna moodsaima lehmalauda paneellagede all elasid veel viis aastat tagasi loomad. Nüüd villitakse seal Öseli mahlajooke ja on seened kasvama pandud.

«?ampinjone on ikka vanades lautades kasvatatud, ilmselt tekkis seenekasvatuse idee ka siis, kui Ösel Foods selle laudakompleksi ära ostis,» lausub Margus Laurits.

«Tahtsime esimesed seened juba mullu jõuludeks kasvatada, aga ei jõudnud tehnilisi probleeme lahendatud,» räägib Ösel Foodsi kommertsdirektor Heiki Tuul.

Tänaseks on Reolas ehitatud kaheksa seenekambrit, kus igaühes on 250 ruutmeetrit seeneriiuleid. Riiulitele veetakse nailonlint, mille peal on 20 sentimeetri kõrgune kriidi ja turba seg uga kaetud kompostikiht. Kui kompost on saagi andnud, keritakse lindid riiulitelt maha, kompost aurutatakse läbi ja viiakse lauda kõrval olevasse tühja siloauku.

«Loodame seente alt läbi käinud komposti aiapidajatele maha müüa,» lausub Margus Laurits. Põhu, turba, kanasõnniku ja kes-teab-veel-mille segu on hea kasutada maasikate väetamisel ja ka teistel peenardel.

Taanist ostetud seadmed ja seenekambrite väljaehitamine nõudsid Ösel Foodsilt miljonitesse ulatuva summa. «Oleme seenekasvatusse investeerinud ligi viis miljonit krooni,» ütleb Heiki Tuul.

Seeneniidistik ehk mütseel ostetakse Lätist. Rublaajal hankis Luunja ?ampinjonikasvatus mütseeli Moskvast, kuhu 1980. aastatel rajati hektari suurune ?ampinjonikompleks, mis tänini saaki annab. Ühe tonni komposti kohta kulub seente tootmiseks ligi viis kilo mütseeli.

«Mütseelitootjaid on ka Eestis piisavalt, kuid siin ei suudeta pakkuda meile sobiva hinna ja kvaliteediga kaupa,» tunnistab Margus Laurits.

Seenekasvatust juhib arvuti, kambritesse on paigaldatud kliimaseadmed. Komposti ja katteturba segavad masinad, ainult saaki korjata ja pakkida tuleb käsitsi.

Lauritsa sõnul oleks hea tulemus, kui ühe seenevooruga kogutaks 30 kilogrammi ja aastas 100--120 kilogrammi saaki igalt kasvuruutmeetrilt. «Loodame saada saagikuseks kuni 200 tonni aastas ehk tubli pool tonni päevas,» lausub Laurits.

«Suudame oma seadmetega tagada ka selle, et seened kasvavad ühesuurused,» lisab Heiki Tuul.

«?ampinjonid on kõige maitsvamad toorelt, neid võib panna võileivale ja lisada paljudele toitudele,» räägib Margus Laurits. Tema arvates pole ?ampinjon mingi delikatess, vaid lihtsalt mõnus toit.

Laurits sai oma esimese ?ampinjonisaagi 1985. aasta jaanipäevaks. Siis pidas ta Luunja aiandussovhoosi vanas hobusetallis pisikest ?ampinjoniistandust. «Tookord oli majandil raha küll, aga seda ei tohtinud seenekasvatuseks kasutada,» meenutab Laurits.

Hiljem kutsusid saarlastest Ösel Foodsi omanikud Tullio Liblik ja Toivo Altja ta enda juurde seeni kasvatama.

Praegu majandab Luunja ?ampinjonikasvatust AS E.V.I., mille omanik on Lauritsa abikaasa Evi. Päevane seenesaak ulatub Luunjas kümne kilogrammini ja see müüakse maha Tartu kauplustes.

Tegelikult ei tohiks ?ampinjone rohkem kui kaks ööpäeva pärast korjamist enam müüa, sest seente kaubanduslik välimus ja hea maitse hakkavad selle tähtaja möödudes kaduma.

«Seistes seen ikka väsib, algab iseeneslik lagunemine ning maitseomadused halvenevad,» teab bioloogiadoktor ja mükoloog Ain Raitviir.

Teadlase sõnul on kultiveeritud ?ampinjonide toiteväärtus ja maitseomadused looduslike seentega võrreldes samasugused. Raitviir meenutab, et kaks aastat tagasi oli Eestis ka üsna korralik looduslike ?ampinjonide aasta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum