Millal on pankrot kuritegelik?

Kuritegeliku pankroti all mõeldakse seda, kui firmaomanikud või tegevjuhtkond teadlikult kutsuvad esile firma pankroti, viies sealt rahalisi vahendeid kas teise firmasse või omastades raha. See on teadlik pikemaajaline protsess.

Ma arvan, et Eestis on möödunud aastate jooksul olnud päris palju kuritegelikke pankrotte, millele ei ole ei seadusandja ega seaduse täideviija adekvaatselt reageerida suutnud. Magus osa paljude firmade ning isikute rikkusest on tulnud läbi kuritegeliku pankroti.

Praegu jääb seda võimalust järjest vähemaks ja vähemaks. Ühiskond nii-öelda tsiviliseerub, aga omal ajal oli kuritegelik pankrot paljude jaoks üks ärilise edu eeldusi.

Väga palju on praktiseeritud seda, et võetakse pangalaenu, suures koguses kaupa ja tekitatakse seejärel kunstlikult maksejõuetus. Pank jääb laenust ilma, kauba müüja kaubast ja rahast. Firmaomanik aga täidab edukalt isiklikke taskuid ning jätkab siis juba edukat äri, öeldes, et minu äri saladus on isiklik geniaalsus ja äriideed, kuigi tegelikult on tegemist riigi või teise ettevõtja arvel saadud kopsaka toetusega.

Kuritegelikku pankrotti tuvastada on väga keeruline. Eestis pole veel neid piire, kust pankroti puhul algab kuritegelikkus, ei majanduspolitseis ega ka uurimisasutustes suudetud tõmbama hakata, kuna puudub kvalifitseeritud tööjõud raamatupidamis- ja auditeerimisspetsialistide näol, kes oleksid võimelised üldse aru saama, mis sünnib.

Rahva Hääle puhul on asi kuritegelikust pankrotist kaugel. Tuletame meelde artikleid ja kõiki avalikke tekste selle kohta, mille tõttu lõpetati kolme päevalehe väljaandmine. Tegemist oli sellega, et neid lehti korraga välja anda ei olnud võimalik, kuna majanduslik konkurents oli kõikidele väljaandjatele üle jõu käiv. Seetõttu asutati uus väljaanne, mis seniste väljaandjate huvisid arvestas. Siit lähtudes on pankrotihaldur Mihelsoni käsitlus sellest, et Eesti Päevaleht on Rahva Hääle õigusjärglane, täiesti väär. Tegemist on uue ettevõttega. Mihelson ei suuda aru saada täiesti lihtsatest asjadest.

Juriidiliselt on Eesti Päevalehe puhul asi nii, et asutati uus väljaanne uue väljaandjaga. Eelmisi lehti välja andnud ettevõtteid ei liidetud. Selles mõttes pole ettevõtetel uue väljaandjaga mitte mingisugust põhjuslikku seost. Nii et tegemist pole mitte ettevõtete liitmise protseduuri, vaid turu ümberjaotamise protseduuriga. Turu ümberjagamisse aga pankrotiseadus teatavasti mingit moodi ei puutu.

Tekib küsimus, milleks uskuda pankrotihalduri juttu, millel tegelikult ei ole alust. Ma mõtlen jubedusega selle peale, kui Tallinna kaubamaja peaks pankrotti minema. Mis siis juhtub? Kas tuhandetel aktsionäridel keelatakse maalt lahkuda?

Üldse on mul väga raske võtta selles loos mingit seisukohta, kuna ma pole näinud ühtegi kohtumäärust, kutset või muud taolist. Kahtlen, kas see kõik pole mitte pankrotihalduri fiktsioon.