Eelarve ja eraldiseisvad riigiasutused

See on teoreetiliselt muidugi võimalik. Aga selleks oleks vaja loobuda tasakaalustatud eelarveprojekti põhimõttest ning teiseks, sel juhul tuleks riigikogu juurde luua selle ülesandega detailseks tegelemiseks vajalik struktuur.

Tegemist on niisiis riigiasutustega, mis ei paikne täidesaatva riigivõimu hierarhias ja on ellu kutsutud eraldi seadustega -- ühesõnaga need, mida viimaste aastate juriidilises zhargoonis on nimetatud avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks. Siia kuuluvad riigikogu oma kantseleiga, riigikohus, president oma kantseleiga, õiguskantsler, riigikontroll, rahvusraamatukogu, Eesti Raadio ja Eesti Televisioon, ülikoolid jne.

Praegune eelarveprojekti kujundamise praktika on selline, et need asutused esitavad omapoolsed eelarvetaotlused rahandusministeeriumile. Siis «lõikab» neid projekte kõigepealt rahandusministeerium ja hiljem veel valitsus tervikuna. Praktika on näidanud, et kõige rohkem vastuseisu ja kriitikat tekitab eelarve kärpimine rahandusministeeriumis. Põhiline etteheide on, et rahandusministeerium ei ole kompetentne hindama vastavaid elualasid.

Iga asutuse eelarveprojekt koosneb laias laastus kahest osast. Esiteks, asutuse ülalpidamiskulud, mis muutuvad vähe ja on aasta-aastalt enam-vähem samad. Teiseks, suhteliselt ühekordsed kulutused, nagu mitmesugused ümberkorraldusprogrammid, kapitaalmahutused asutuse hoonetesse jms. Põhilised eriarvamused eelarve suhtes tekivadki just neis küsimustes. Kuna see probleem on ülemaailmne, siis ei ole vaja hakata lahendust leiutama. Üldlevinud on meetod, et nn taotlusi hindab ja teeb nende hulgast valiku mitmepoolne komisjon, kuhu kuulub nii asutuse esindajaid (kui on tegemist asutustega, millel on mitmeid tasemeid, siis ka madalamate tasemete esindajaid) kui ka vastava eluala ministeeriumi spetsialiste ja eelarverahanduse spetsialiste ja kus saaks kõiki soove detailselt kaaluda nii vajaduste praktilisuse kui võimalikkuse aspektist. See oleks korraldatav n-ö töö korras, aga kui meie riigikultuur on ikka veel liiga madal ja rivaliteedid liiga suured, siis võib taolised komisjonid ellu kutsuda ka seaduse alusel. Paljudes riikides ongi taolised eelarvekomisjonid loodud seadusega.

Kui valitsusel on kohustus esitada riigikogule eraldiseisvate riigiasutuste taotletav finantseering, siis peaks olema võimalik esitada koos sellega abimaterjalina nende asutuste esialgsed taotlused. Ning asutustel, kui ei olda valitsusepoolse ettepanekuga nõus, peaks olema õigus esitada omapoolsed protestid rahanduskomisjonile. Ka see on maailmas küllaltki tavaline ja oleks meilgi töö käigus teostatav. Kui see aga nii ei lähe, siis võiks sellise õiguse sisse kirjutada riigieelarve seadusesse.