Käesoleva nädala alguses Lissabonis toimuva OSCE tippkohtumise raames üritatakse allkirjastada Eesti-Vene piirilepingut, mille sõlmimisel loobutakse nõudest, et Venemaa tunnustaks piirilepingu tekstis Tartu rahu kui Eesti riigi õigusliku järjepidevuse alust.

Kuigi välisministri kohustes eurominister Riivo Sinijärv kinnitas veel vahetult enne tippkohtumist, et uue piirilepinguga ei sea keegi kahtluse alla Tartu rahulepingut, on avalik arvamus jagunemas kaheks vastaspooluseks -- pragmaatikuteks ja elukaugeteks kodanikeks.

Esimeste hulka kuuluvad ettevõtjad ja realiteedist lähtuvad poliitikud. Teised on suuresti isamaaliselt meelestatud endised poliitvangid, aatelised pensionärid ja segadusse aetud kooliõpilased. Viimast tõestas elavalt Tartus neljapäeval toimunud tagasihoidlik meeleavaldus Tartu rahu piiride kaitseks.

Pragmaatikud leiavad, et taolise lepingu sõlmimises pole midagi laiduväärset. Hoopis vastupidi, see aitaks parandada poliitilisi ja majandussuhteid Venemaaga, mis viimase viie aasta jooksul on olnud kõike muud kui sõbralikud.

Ettevõtjad ootavad Vene turu avanemist, mis seni on kinni poliitilise määramatuse taga. Kui eksvälisminister Siim Kallas ja Vene välisminister Jevgeni Primakov Petroskois piiriküsimustes kokkulepet sõlmisid, tunnistasid firmajuhid, et piirileping aitaks kaotada diskrimineerivaid tollipiiranguid, mis praegu otseselt Eesti majandust pärsivad. On ju Venemaa näol tegemist turuga, mis sealsete riigiametnike sõnul nostalgiliselt ootab eestimaiseid tooteid.

Piirilepingu allakirjutamise ja ratifitseerimisega luuakse eeldused ka piiriületamise ja teiste piiriäärsete alade probleemide lahendamiseks.

Samuti mõjuks see stabili-seerivalt Kirde-Eesti olukorrale, kus poliitiliste pingete maandamine teadmatuses elavate Vene kodanike seas oleks igati tänuväärt.

Kahtlemata nihutab kindlalt märgitud piir sammukese lähemale ka viisavabadust Skandinaaviamaadega, kes on tundlikud Venemaalt läbi Eesti nendeni kanduvate ohtude suhtes, nagu näiteks illegaalsed immigrandid, relva- ja narkokaubandus.

Suuresti emotsionaalsel pin-nal järeldusi tegevad kodanikud, kes on praeguse piirilepingu vastu, peavad aga endale selgeks tegema, mida nad õieti tahavad.

Valida on korralikult maha märgitud ja valvatava piiri või ajutise kontrolljoone ning lakkamatute tülide vahel. Kahtlustada Tartu rahust loobumist ning kodakondsus-, keele- ja välismaalaste seaduse senistest põhimõtetest taganemist on alati lihtsam kui leida kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi.

Äripäeva arvates on piiriküsimuse kiire lahendamine Venemaaga hädavajalik, kuigi see pole kergete ülesannete killast. Vastasel korral võib määramatus idarindel meile poliitiliselt ja majanduslikult väga valusalt kätte maksta.