Augustis rahvusvahelist areeni tabanud Venemaa kriisi puhul oleks olnud loogiline eeldada, et probleemid Venemaal avaldavad märkimisväärset mõju Balti riikide majandusele. Economist Intelligence Unitiandmete kohaselt moodustab eksport Venemaale 17% Eesti, 21% Läti ja 25% Leedu koguekspordist.

Seda arvestades ei olnud üllatav näha lääne analüütikuid ning vaatlejaid nagu ühest suust väitmas, et tugevate kaubandussidemete pärast tabab Venemaa majanduse kokkuvarisemine Balti riike rängema hoobina kui nende naabreid Kesk-Euroopas. Kuid Balti riikide poliitikud asusid kärmelt Venemaa probleemide tähtsust vähendama.

Võimalik, et bürokraadid kartsid paanika levikut, võib-olla soovisid nad rahustada institutsionaalseid ning strateegilisi välisinvestoreid. Tõenäoliselt mängisid nende avalikes kommentaarides rolli mõlemad põhjused. Vaprat nägu tehes suutsid nad igatahes edukalt ignoreerida majandusliku olukorra reaalsust. Nüüd on seni välditu muutunud vältimatuks.

Venemaa sündmustest enim kannatada saanud majandussektorid on farmaatsia- ning toiduainetööstus. Kõigil Balti riikidel on suurettevõtteid mõlemas harus ning mõne tootja müük Venemaale moodustab 90% kogutoodangust. Pealegi oli paljudel ettevõtetel suur debitoorsete võlgnevuste osakaal. Pärast rubla ning Venemaa panganduse kokkuvarisemist on maksete laekumine peatunud. Toodangu kohaletoimetamise ning selle eest tasumisega kaasnevad probleemid on viimastel nädalatel hakanud halvama Balti tootjaid.

21. septembril tegi Läti põllumajandusminister teatavaks otsuse rakendada Eesti liha- ja muna- ning Leedu piimatootjatele impordipiiranguid, et kaitsta oma tootjaid raskes majanduslikus olukorras. See teade üllatas Eesti ja Leedu ministreid eelkõige just Balti riikide vahel kehtiva ulatusliku vabakaubanduslepingu pärast. Osapooled kogunesid erakorralistel nõupidamistele ministeeriumite tasemel ning läbirääkimised väidetavalt edenesid.

9. oktoobri seisuga ei ole kuigi palju saavutatud ning Balti riigid on asunud kasutama silm silma, hammas hamba vastu taktikat. Leedu tühistas Rakvere lihakombinaadi ekspordiloa «veterinaarsetel kaalutlustel». Sellised sündmused tekitavad muret.

Loomulikult on Venemaaga tihedaid sidemeid omavatel kohalikel tootjatel põhjust muret tunda oma edaspidise finantsolukorra ja koostöö jätkumise pärast. Kahtlemata peavad ettevõtete juhid otsima lahendusi seoses Venemaa olukorraga üleskerkinud probleemidele. Kuid oodata oma valitsuse sekkumist turust tulenevasse situatsiooni peaks olema viimane abinõu, mitte esimene katse lahendust leida.

Tegelikult viitavad ettevõtete palved poliitikutele, et endise NSV Liidu mõju kestab. Ka siis ootasid ettevõtete juhid, et valitsus nende probleemid lahendaks. Samuti viitab see Balti firmade suhtelisele kogenematusele majanduslangusega toime tulla.

Et ellu jääda, peab Balti toiduainetööstus ühinema, nagu teeb seda ravimitööstus. Müügi- ja turundusstrateegias tuleks (lühiajaliselt) ümber orienteeruda turgudele, mis on valmis aktsepteerima Balti toodete kvaliteeti. Ettevõtete aktsionärid peaksid tõsiselt kaaluma strateegiliste investorite kaasamist. Kui vaja, tuleb juhtkond asendada turule orienteeritud inimestega.

Kõige tähtsam on, et konkurentsivõimetutel ettevõtetel lastaks pankrotistuda. Balti riikide valitsused ei tohiks sekkuda loomulikku, vahel valulisse majanduse arengusse mikromajanduse tasemel. Samuti ei tohiks nad rikkuda mitmepoolseid leppeid lühiajalise makromajandusliku olukorra halvenemise puhul.

Kui valitsused siiski peavad omapoolset sekkumist vajalikuks, võiksid nad kaaluda laenude tagamist turutingimustel või valmistoodangu väljaostmist hilisema müügi või humanitaarabi eesmärgil. Sellest kaugemale minek seab ohtu kogu Balti regiooni majanduse.