Katsed pimedal maanteel näitavad, et normaalse nägemisega inimene on võimeline 100 meetri kaugusel sõidukist selle lähitulede valgusel ajalehte lugema.

Kui aga sama inimene rooli taha panna, siis näeb ta ilma helkuriteta teelolijat vaid 25--30 meetri kauguselt. Oluliselt ei aita nähtavust parandada ei heledad riided ega üllatuslikult ka tänavavalgustus.

Iga tähistatava objekti, ka jalakäija puhul on oluline, et helkurite järgi võiks aru saada, kelle või millega on tegemist.

Autojuht on tavaliselt valmis teelolijate erinevaks käitumiseks. Kui täiskasvanult oodatakse ratsionaalset käitumist, siis laste puhul ollakse ettevaatlikum.

Kujutades aga ette olukorda, et keegi on oma koera kaelarihmale helkuri kinnitanud, ei pruugi juht kohe aru saada kelle või millega on tegemist.

Järgmine samm lihtsa helkuri kandmiselt ongi kasutada riietust, millesse on juba valmistaja paigaldanud inimese kontuuri markeerivalt helkurmaterjali. On ju selge, et isegi ohutuse nimel on kuidagi kummaline oma villase esindusmantli peale helkurit kinnitada või seada helkurkangast käesidet varrukale. Ja jooksma minnes võib ununeda spordidressile helkuri kinnitamine.

Väljapääsuks on ohutuselementide projekteerimine riietusse, nii et see seondub kogu ülejäänud rõivadisainiga.

Ostes jooksususse, pöörake tähelepanu, kas neil on kasutatud valgust peegeldavaid logosid, õmblusi või detaile (sellest teavitab näiteks Scotchlite märkega lipik tutvustavas materjalis). Ka jopedele ja mantlitele on mõni tootjafirma peegeldavad elemendid juba maitsekalt sisse õmmelnud.

Peale ülevaate teel oleva takistuse iseloomu kohta võimaldab selline kontuuride markeerimine anda teada, millega teelolija hõivatud on -- kas ta kõnnib või sõidab hoopis jalgrattaga. Ka see on autojuhile oluline informatsioon.

Euroopa Liidu direktiiviga on isegi ette nähtud, kuidas ja kui palju peab ohtlikes tingimustes töötavate inimeste tööriietusel olema kasutatud helkurmaterjale.

Ilma helkuriteta inimest pole helkuriga inimese kõrval pimedajal ajal võimalik eristada enne, kui hilja on. Seega autojuht, kes arvestab kaugusi helkuritega varustatud jalakäija järgi, võib tema helkuriteta kaaslasele otsa sõita.

Ka autojuht ei tohiks unustada võimalust jääda öisel maanteel jalakäijaks kasvõi rehvi purunemise tõttu. Seetõttu on vajalik, et autos oleksid kaasas hädaabivahendina ka lihtsalt käistele tõmmatavad helkurpaelad või veel parem -- ohtlikes kohtades töötajatele kohustuslik vest (umbes selline, nagu kannavad näiteks politseinikud).

Autojuhtide hulgas on levinud väärarvamus, et nad on oma auto avarii- ja parktulede valgel teistele autojuhtidele näha. Asjata lootus -- teine juht võib ümber auto jalutajat aimata vaid tulede kadumise ning nende taasilmumise järgi.

Ostes helkureid, tuleb veenduda nende töövõimes: selleks on lihtne test -- võtke taskulamp, pange see n-ö ninale pikenduseks ja vaadake väljasirutatud käes olevat helkurit. Kui nüüd helkur särama ei löö, siis pole sellest ka pimedas tee peal kasu.

Autor: Erik Tuimann