Visad eestlased Peterburis

Peterburi eesti ettevõtjad kannatavad samade hädade all, mis iseloomustab kogu Venemaa majandust: elanike madal ostujõud, bürokraatia ohjeldamatu vohamine, ebastabiilne ja vastuoluline seadusandlus, korruptsioon.

Paari aasta pärast, kui Venemaa kriisist välja rabeleb ning majanduslikule tõusule asub, muutuvad täna Venemaal tegutsevad eesti ettevõtjad hinnatud ekspertideks, kelle nõuandeid ostetakse kalli raha eest. Neil on sidemed võimu- ja ärimeeste seas, nad teavad, mida tähendavad keerulised ja vasturääkivad seadused. Samuti teavad nad, kuidas pakkuda ametialast rahuldust norivale maksuametnikule, ilma et see ettevõtet kahjustaks.

Petrodvoretsi kaupmees Kalle Kattel ütleb, et kui paari aasta eest puudusid Venemaal igasugused bürokraatlikud takistused, siis praegu toob iga nädal uusi ametkondi uute ametnike ja täiendavate, sageli vastuoluliste nõudmistega.

Eveli Ader, USA plastmassnõude müüja, palkas endale mõõduka hinnaga turvafirmana registreeritud «katuse», sest ta teab: ametkonnaväline miilitsavalve ei suuda lahendada probleeme. Aderi «katus» valvab ilma lisatasuta ettevõtte üritusi, vahjadusel lahendab ka olmetülisid.

Raivo Kukk, Sotka mööblimaja direktor Peterburis, ütleb otse, et äri Venemaal on lihtsalt mäng, mille tulemused pole kellelegi teada. Põhja kõrbeb see, kes asja liiga tõsiselt võtab ja reegleid paberitest otsima asub. Kukk võib raskuste peale muiata, sest tema selja taga on Venemaa ebastabiilsusega harjunud võimas Soome kontsern.

Eveli Ader müüb Peterburis kodumüügiketi kaudu USA firma Tupperware plastmassnõusid, et tõestada endale võimet äris läbi lüüa.

Majal Peterburi südalinnas, kus Aderi kontor asub, on nii mädanenud välisuks, et seda ei julge esimese hooga avada. Maja ees seisval autol varastatakse intervjuu ajal kojamehed.

Aderi ligi 300ruutmeetrine kontor lööb pahviks, sest erineb puhtuse ja hubasuse poolest kogu ülejäänud majast. Ader värbab lisateenistusest huvitatud koduperenaisi ja pensionäre, kes müüvad oma tuttavatele Tupperware plastmassnõusid. «Mul on olnud Peterburis edu, sest vene naised näitavad oma armastust mehe vastu enamasti köögis,» selgitab Ader.

Aderi müügiagendid teenivad sõltuvalt usinusest 350--4200 krooni kuus. Paari aasta jooksul on ettevõttest läbi käinud ligi tuhat naist. Firma käive ulatus mullu poolteise miljoni kroonini.

Vene riik kägistab väikeettevõtlust maksudega. Tänavu lisandus varasemale koormale Peterburi kesklinnas registreeritud ettevõtetele maks 5 protsenti käibelt. Maksu tasumise tähtaeg oli 20. veebruar, kuid veel 16. veebruaril ei teadnud võimud, milline pank uut maksu vastu võtab.

Alates sügisest, kui Aderi käive vähenes ligi kolm korda, tihendas oma külaskäike maksupolitsei. Raamatupidaja teeb dokumentidesse tahtlikult kuni kaks kergesti avastatavat viga sisse, et pakkuda politseinikule ametialast rahuldust. Tavaliselt lepitakse ühe vea suhtes kokku mõõdukas trahv ning teise suhtes pigistab ametnik silma kinni. «Vigadeta paberid ajavad maksupolitseiniku marru,» selgitab Ader.

Kalle Kattel omab Petrodvoretsis kolme toidupoodi, ööklubi ja saiaküpsetusahju. Ta lööks oma ettevõtmisele juba täna käega, kuid kaotaks praegu ettevõtet müües kolmveerandi tegelikust väärtusest.

Jõgeva kandist pärit Kattel peab ennast Petrodvoretsi üheks rikkamaks ettevõtjaks, kuigi sipleb kaelani võlgades. «Siinsed ettevõtjad on kõik vaesed,» tõdeb mees. Tartu-suurune Petrodvorets asub Peterburi kesklinnast tunni aja pikkuse autosõidu kaugusel ja on Neevalinnaga küljetsi kokku kasvanud.

Petrodvoretsi peamised tööandjad on raskustes visklev kellavabrik ja suviti turiste ligimeelitav tsaari purskkaevupark.

Katteli äri sai alguse Peterburi linna turult, mis tõotas rohkem kui viie miljoni potentsiaalse ostjaga piiramatuid võimalusi. Vene kriisi tagajärjed nullisid turu eelised, sest rahvas kaotas ostuvõime.

Petrodvoretsi lossi purskkaevudekompleksist paistva kaubakeskuse seinas on kõrvuti Kattelile kuuluva Atlantise ööklubi vastne alumiiniumkonstruktsiooniga uks ja toidupoe üpris logu väljanägemisega puu-uks.

Kauplust Troika näitab Kattel rahuloluga. «Hea sammastega maja -- tõeline Peterburi hõng,» ütleb ta rahulolevalt. «Siin jõudsin teha korraliku remondi alates trepist ja lõpetades sisseseadega.»

Eesti kaupa Kattel ei müü, sest topelttollid muudavad hinna liiga kõrgeks. Vene viin ja Vene vorst teevad käivet. Pooleliitrine Russkaja Vodka maksab 19 krooni, 33kroonine kilohind teeb Doktori vorsti üheks kallimaks keeduvorstiks, pirakas sai maksab ligi 2,5 krooni. Piima tõstab müüja 3,2kroonise liitrihinnaga kopsikuga otse karrast, sest 7,4kroonine liitrine piimapakk käib ostjatele üle jõu.

Kattel ostis Türgis valmistatud küpsetusahju, kuid vähene läbimüük sunnib piirduma vaid öise leivateoga. Ta pole kaks kuud korralikult magada saanud, sest peab leivaahju kõrval tööliste järele vaatama. «Kipuvad varastama,» selgitab peremees. «Kallavad kogu tooraine ühe korraga tõrde ja süüdistavad viletsat jahu, kui sai välja ei tule.»

Suvel teenib ööklubi Atlantis välisturistidele lõunaid serveerides. Talvel on klubi hingeks kahemeetrine turvamees, kes peab välja viskama miilitsa, maksupolitsei ja tuletõrje seersantkoosseisu. «Joovad täis ja hakkavad siis oma töötõenditega laiama,» kurdab Kattel.

Sotka kaubamaja direktor Raivo Kukk, kes müüb Peterburi äärelinnas juba viiendat aastat venelastele Soome mööblit, ütleb, et eestlastel pole peale oma ajude laiale maailmale midagi müüa.

Sotka töötajad näevad nii riietuse kui ka näojoonte poolest välja nagu skandinaavlased. Kukk on neid viie aasta jooksul kohalike venelaste seast hoolega valinud. Kaubamaja personali kemmergu uksel seisavad ladina tähed M ja N.

Hinnad kirjutatakse Peterburi Sotkas mitte rublades, vaid tingühikutes «uslovnõje jedenitsõ». Tegelikult tähendab tingühik dollarit. Importkauba müüjad rehkendavad dollarites, kuid seaduse järgi saavad nad müüa ainult rublade eest. Tingühik on seaduslikkuse ja otstarbekuse kompromiss.

Eelmisel aastal saavutas kahekümne töötajaga Sotka mööblimaja ligi 80 miljoni kroonise käibe. Peterburis on praegu raske äri teha, sest ostujõulised välismaalased ja venelased putkasid kriisi puhkedes läände. »Ligi pooled Peterburi viiest miljonist elanikust on sõjaväelased ja pensionärid, kellel pole raha,» kurdab Kukk.

Praegu läheb müük allamäge, kuid Kukk ei kaota lootust. «Kui turule tulime, oli kriis, aga me jäime püsima,» ütleb ta. «Venemaal lihtsalt ei saa äri ette planeerida.»

Kõva käega, piitsa ja präänikuga juhib Kukk oma töötajaid. «Muidu tõmbavad naha üle kõrvade,» põhjendab ta.

Bürokraatia kasuahnuse ja seadusandluse ebastabiilsuse tõttu peab Kukk ettevõtluse väljavaateid Venemaal viletsaks. Vaba turg on kadumas, sest kägistavate maksuseaduste kõrvale tekivad riigi tippametnike isiklikud maksusoodustustega vaheorganisatsioonid, mis tsementeerivad bürokraatia võimu.

Venemaal kehtib kaks teineteisele vastukäivat maksuseadust. Kui riigiduuma võttis läänest laenude saamiseks vastu maailmapanga nõuetele vastava maksuseaduse, jättis ta vana tühistamata. Maksupolitsei, kes pärast kriisi puhkemist külastab Sotka kaubamaja vähemalt korra kuus, võtab oma tegevuse aluseks iga kord erineva -- endale sobiva seaduseakti.

Kuke sõnul takistab eestlaste äriedu Peterburis Eesti riigi loid idapoliitika. Lihtsad venelased suhtuvad eestlastesse hästi, kuid uudistes domineerib Eesti-vastane kriitika. «Me vajame häid uudiseid Eestist, muidu kaotame oma loomuliku vahendajarolli soomlastele. Eestis pole mingisuguseid maavarasid,» räägib Kukk. «Meil pole muud müüa kui oma ajusid.»