Hansapangast Swedbanki filiaal?
Hansapank otsib aktiivselt võimalusi omakapitali vähendamiseks paari miljardi krooni võrra. Praegu on Hansapanga omakapital soliidne -- 4,4 miljardit krooni. Väidetavalt on pangandusnormatiivid, eelkõige kapitali adekvaatsus, kuhjaga täidetud. Isegi nii palju, et raha voolab üle ääre.
Omakapitali vähendamine võib olla esimene samm Hansapanga muutmisel Swedbanki filiaaliks, nii nagu MeritaNordbankeni filiaal Eestis. Ilma omakapitalita. Ilma raha Eestisse paigutamata.
Eelmisel aastal Eestis agressiivselt tegutsenud Swedbank võttis küll sisuliselt Hansapanga üle, ent maksis selle eest kaunis soolast hinda. Börsilt ostetud aktsiad pluss SEBi (Skandinaviska Enskilda Banken) käest ostetud aktsiad pluss uusemissiooni garanteerimine 100 krooni tasemelt sundisid Eestisse paigutama vähemalt kaks miljardit krooni.
Nüüd on järsku selgunud, et Hansapank on ülekapitalisee-ritud ja omakapitali tuleb vähendada. Kõik, mis enne oli hea, positiivne, riske maandav, on nüüd muutunud kasutuks. Swedbank avastas, et liiga palju raha seisab Eestis kinni. Milleks seda veel vaja, kui pank on niigi oma. Mine tea seda krooni stabiilsustki!
Sellegipoolest ei ärata muutus omanike strateegias ja taktikas suuremat usaldust. Omakapitalist väljaopereeritav summa paistab olevat samas suurusjärgus omal ajal sissepandud summaga, ja Eestisse tulnud otseinvesteering soovib kodumaale tagasi rännata.
Kõik on õige -- tõepoolest, mida suurem kapital, seda väiksem on teenistus igalt aktsionäri kroonilt. Kui vähendada omakapitali kaks korda, teeniks järelejäänud osa peaaegu sama palju ehk suhteliselt kaks korda rohkem. See on see ROE ehk omakapitali tootluse näitaja (return on equity). Siit edasi arendades jõuame vältimatu tõdemuseni, et kõige parem oleks panka pidada üldse ilma raha sinna paigutamata.
Jääb ainuke tülikas küsimus -- küsimus niisuguse panga usaldusväärsusest. Kui aga Swedbanki nimi on taga, siis tõenäoliselt suudaks tegutseda ka ilma omakapitalita filiaal.
Et Hansapank ei teeniks, seda ei saa kuidagi ette heita. Kõik, mis on tulnud, tuleb traditsioonilisest stabiilsest pangandustegevusest, nagu intressimarginaal hoiuste ja laenude vahel, teenustasud jne.
Rääkides ROE kasvatamisest ehk omanikepoolsest tagantkannustamisest, on lisaks passiva-poole vähendamisele võimalused aktiva-poolt suurendada ehk panna panga vara veelgi paremini tööle. See tähendaks teistsuguste, eelkõige investeerimisriskide võtmist, millele rootslased ei ole altid. Selle asemel minnakse vähemriskantsele (aga ainult näiliselt!) kapitali kokkutõmbamisele.
Arenenud pangandusmaailmas on nõutav kapitali adekvaatsuse protsent kaheksa, mis on kahe võrra madalam kui meie kümme. Seega on Eesti isegi range. Ent pankade suuruses on vähemalt sajakordne vahe. Suurus on määrav, ja panganduses see maksiim paraku maksab.
Praegune krediidiasutuste seadus ei luba niisama lihtsalt omakapitali vähendada. Seega seisab seadus igati omal kohal.
Halvim oleks krediidiasutuste seaduse muutmine, kas siis Swedbanki või Hansapanga pealekäimisel. See looks äärmiselt ebasoovitava pretsedendi.
Et kapitali adekvaatsuse 10 protsenti pole mitte alati piisav olnud, näitavad ERA Panga, EVEA Panga ja Maapanga põhjaminek ja Forekspanga ning Investeerimispanga liitmine viimase aasta jooksul.
Praegune situatsioon näitab selgelt vastandlike huvide teket panga omanike ja klientide-hoiustajate vahel, riski ja teenimise ning stabiilsuse vahel. Tänastes tingimustes, kus Hansapangas on üle miljoni konto, puudutab Hansapanga käekäik igaühte meist.
Autor: Mati Feldmann