Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Moe tehase uued bojaarid
Moel on piiritust toodetud kakssada aastat ja seal asub ka Eesti ainuke piiritusemuuseum. Veel 1997. aasta lõpul ja eelmise aasta alguses teenis tehas poolteist miljonit krooni kasumit kuus. Tehas oli suuremaid maksumaksjaid riigis, töötajad enimtasustatud oma piirkonnas ja tehase kontorihoone ning talveaed avaldasid muljet nii omadele kui võõrastele.
«Meie leidsime Moele ostja,» lööb endale uhkelt vastu rinda viinatootja ASi Onistar suuromanik Igor Savenkov. Uus omanik ei ole Onistar, kellele kuulub poolesaja kilomeetri kaugusel Rakvere piiritusetehas, küll aga nende partner, kütteõlidega kauplev AS Infast Oil.
Veerandsada aastat karmikäeliselt Moe tehast juhtinud ja selle õitsengule aluse pannud Arvo Antropov on pärast erruminekut piirituseäris tagasi Rakvere piiritusetehase direktorina. Tema sõnul olid Moe tehase parimad aastad 1994--1995, kui tehas tootis 5,5 miljonit liitrit piiritust aastas. Moe tehase müügikäive oli 500 miljonit krooni ja ettevõttes töötas 120 inimest.
Mais 1997 müüs tollane majandusminister Jaak Leimann kolmandiku Moe piiritusetehasest aktsiakapitali laiendamise teel 3 miljoni krooni eest tundmatule firmale Balti Põrand, kes lubas leida toodangule ostjad välismaal. Esialgu uued omanikud seda ka tegid, omanikfirma nimi muutus aga osaühinguks Tulivesi.
Panus ühele piirituse vahendajale, Leedu firmale Beira, osutus Moe tehasele saatuslikuks. Tagantjärele tunnistab Moe endine tegevjuhtkond, et omanikud tegid ridamisi valeotsuseid.
Pensionile saatmise sildi all pidulikult vallandatud Arvo Antropov leiab, et tehase etteotsa pandi ebakompetentne juhtkond. «Kuid omanikud olid veel ebakompetentsemad,» lisab ta kohe juurde.
OÜ Tulivesi omanikud olid välismaal elavad Valentin Koldre ja Paul Weisterstein, keda Eestis esindasid Kalle Schultz ja jurist Leonid Jakerson.
Konkursi erastamisagentuuri poolt müüki pandud ülejäänud kahele kolmandikule Moe piiritusetehase aktsiatest võitis ASi ETFC Grupp kuuluv AMG Investeeringud. Firma loobus aga aktsiate ostulepingu sõlmimisest, mängides niimoodi kogu ettevõtte kätte OÜ-le Tulivesi. Endise juhtkonna tähelepanekute kohaselt võis juba siis näha piiritusetehase hoovis ASi Infast Oil juhtide musti dzhiipe.
Eesti alkoholitööstus väljub järjest enam riigi kontrolli alt. Alkoholiseadus ei toimi, sest selle täitmist ei kontrollita. Viinatootjate suunas viimasena näppu viibutanud majandusministeeriumi litsentsitalituse juhataja Aleksander Skoblov töötab nüüd Onistari tegevjuhina.
Kütusefirma Infast Oil on edukas ettevõte, mida juhivad vene rahvusest ärimehed. Firma on Eesti Õliühingu liige ja tuntud kaubamärgi British Petroleum õlide ja määrdeainete maaletooja. Infast Oilil on Tallinnas Tõnismäel endises inseneride majas kallis kontor.
Firmast keeldutakse esialgu kommentaare Moe piiritusetehase kohta andma, seejärel on ettevõtte juht ja üks asutajatest Aleksandr Pototski ootamatult komandeeringusse sõitnud. Kui lõpuks Infast Oili juhatuse esimees telefonitoru otsa saada, nõuab ta kirjaliku lepingu sõlmimist selle kohta, mida võib ajalehes avaldada ja mida mitte.
Aleksandr Pototski on lõpetanud Tartu ülikoolis bioloogia eriala, kogub liblikaid ja kõneleb ilusat eesti keelt. Pototski tunnistab, et Infasti omanike tähelepanu juhtis Moe tehase ostmisele Onistar.
«Hakkasime asja uurima, selgus, et Moe on varem tootnud aknapesuvedelikku ja seda edukalt Venemaale müünud,» põhjendab Pototski huvi piiritusetehase vastu. «Tundub, et perspektiivi on ka piirituse baasil autokütuse tootmiseks.»
Pototski peab Moel esmatähtsaks siiski piirituse ja viina toomist, kinnitades, et tehase põhifunktsioon peab jääma endiseks. Ta tunnistab, et olukord alkoholiturul on keeruline, kuid tema jaoks pole see uus probleem.
Salakauba küsimus on sama terav ka kütuseturul. Pototski on õliühingu juhatuse liikmena musta kütuseäriga kokku puutunud ja väidab, et teab, kuidas illegaalset äri piirata.
Lugusid sellest, et Eesti teraviljast pole mõtet piiritust toota ja tuleb pooltoodet mujalt sisse osta, nimetab Pototski jamaks. Samas mõistab ta hukka ka äri rajamise ühele ekspordiartiklile ja ühele ekspordikanalile.
Infast soovib hakata Moel tootma autokosmeetikat ja seda oma turustamiskanaleid kaudu ida poole saata. Infast Oilil on Lätis ja Kaliningradis tütarfirmad, Leedus, Ukrainas ja Peterburis aktiivne müügitegevus. Piiritusest mootorikütuse tootmise projektiga Infast Oil praegu ettevõtte juhi sõnul veel kuigi aktiivselt ei tegele, kuid päevakorrast pole seda maha võetud.
«Ma olen kursis sellega, millest te Savenkoviga rääkisite,» üllatab Pototski ajakirjanikku intervjuud alustades. Kuigi Onistaril ja Infast Oilil on erinevad omanikud, jääb vägisi mulje, et piiritusetehast juhitakse koos ja tegelikult kontrollib Onistar praegu mõlemat Eestis asuvat piiritusetööstust.
Onistari omanik Igor Savenkov räägib, et Moele on kavas väga palju investeerida ja seal on käsil suured investeerimisprojektid. Kõigest plaanitavast rääkides kasutab ta «meie»-vormi.
Savenkov kõneleb 1,5 miljonit USA dollarit maksvast viljaveskist ja ühistest investeerimisplaanidest itaallastega.
Uued omanikud lubavad Moel tööle võtta samapalju inimesi, kui möödunud suve jooksul ettevõttest lahti lasti. Investeeringuid piiritusetehasesse peaks lähiajal tehtama 23 miljoni krooni eest.
«Meie plaanides ei ole kahesaja aasta vanust tootmist lõpetada,» lükkab Aleksandr Pototski ümber siin-seal kõlanud kahtlused, et Onistar soovib Infasti abiga Moe piiritusetehase likvideerida.
Kinnitamata andmetel soovib üks, kas Onistar või Infast Oil, osaleda Eesti suurima alkoholitootja ASi Liviko riigile kuuluva 21 protsendi suuruse osaluse erastamisel. Aktsiate müük peaks selguma oktoobri jooksul.
Samas on nii Moe piiritusetehase endine kommertsdirektor Toivo Kreen kui ka Rakvere tehase juht Arvo Antropov seda meelt, et Eestile on kaks piiritusetehast palju.
«Kahel oleks mõtet ainult siis, kui salaviina osakaalu õnnestuks tunduvalt vähendada,» leiab Kreen. Tema sõnul on tõenäoline, et omanikud panevad ühe piiritusetehastest kinni.
«Antud momendil mahub Eestisse üks piiritusetehas, kuid olukord võib muutuda,» leiab Antropov.