15 september 1999

Salapäralooriga kaetud maja

Reklaamifirma Division nõupidamisteruum on vaatamisväärsus omaette. Tuntud Eesti sisekujundaja keeldus hinnangut andmist, kuna kujundust pole teinud diplomeeritud asjatundja.

Tallinna vanalinna kodanlase maja seinas on säilinud fresko, mis iga sisseastuja, ja eelkõige meretaguste külaliste pilku köidab. Ometi soovib büroo omanik jääda anonüümseks ning hinnangut nähtule keeldub avaldamast ka professionaalne sisekujundaja.

Tõsi, fragment on küll udune, kuid ainult selle olemasolu loob meeleolu.

Nõupidamisteruumi ainsaks sisustuseks on suur eritellimusel tehtud rohekas laud ja Inspirast ostetud valge kattega seeriatoolid.

Alati ei ole tingimata antiiki vaja, et vana majaga sobida ja ruumile stiilne üldmulje anda.

«Oluline on hõng, mis siin valitseb», ütleb reklaamibüroo juhataja, kes ei soovi oma nime avaldada. «Oleme investeerinud siia pikkamisi seitsme aasta jooksul ning kõik on meie firmas töötavate disainerite töö. Püüdsime siin luua ainult meile omast atmosfääri, mille juurde kuulub diskreetsus, tagasihoidlikkus ja raha seinale riputamise vältimine.»

Enne kui Division 1992. aastal nendesse ruumidesse kolis, oli majas mingi ministeeriumi rotaprinditrükikoda ja ruumide seisukord polnud kiita.

Remondi käigus tuli sõjaväelikult õlistest ruumidest välja keskaegne seinamaal, nii et muinsuskaitse mitmeks kuuks tööd peatas ja maali restaureeris. Lisaks sellele ei luba muinsuskaitse selles tuumis laega midagi ette võtta. Suurte puittaladega lagi on ainult üle lubjatud, kuid laest pudeneb jätkuvalt liiva ja iga ülemisel korrusel astutud samm kajastub nõupidamisteruumis krääksumisena. Vana maja elab oma elu.

Ebamugavused on kompenseeritud mugavustega, maja ei vaja konditsioneeri, paksud kiviseinad on loomupäraselt talvel soojad ja suvel jahedad.

«Kogu maailmas asub enamik reklaamifirmasid uutes moodsates hoonetes. Ka meil kippus siin ruumipuudus kollitama, jagasime tol hetkel maja ühe sisekujundusbürooga», selgitab Divisioni juhataja. «Tekkis mõte Kawe Plazasse kolida. Kuid meie endi loodud aura hoidis siin kinni, ka Lääne kolleegid peavad Pika tänava hoonet ainulaadseks.»

Majas puudub ülimuslikuks saanud eurolikkus.

Seinorva maalingul on kujutatud poollamavas asendis lendavat hobusetaolist looma. Muinasjutuline elukas on arvatavasti 16. sajandi algupära. Värvid on tugevasti luitunud. See on üks vanimaid leitud seinamaalinguid Tallinna kodanlase majas, seega on tegemist ajaloolise haruldusega.

Muinsuskaitse vaatevinklist on oluline, et seda säilitataks ja nii on ka tehtud. Ma ei näe halba, et reklaamibüroo on sisustanud ruumi moodsa mööbliga.

Taoline ruum annab vaimselt teise dimensiooni, loodetavasti ei ole see sealsetele töötajatele hane selga vesi.

Divisioni nõupidamiste ruumis on hästi ära kasutatud olemasolevat ajaloolist materjali ning lõpptulemus on maitsekas, mõnus ja hubane. Vanalinna sobib selline stiil ja meeleolu ideaalselt.

Igasuguse ruumi esmane kriteerium peab olema mugavus, see et inimene end hästi tunneks. Divisioni koosolekute ruumi sisekujundus on just sellist laadi, et ruum enda ümber ununeb ja pühenduda saab olulistele asjadele. Järelikult on tegemist sisekujundusega, mis on teostatud inimese jaoks ja inimese pärast, mitte sisekujunduse enda pärast nagu pahatihti juhtub.

Autor: Anu Tarvis

Hetkel kuum