Salapäralooriga kaetud maja

Nõupidamisteruumi ainsaks sisustuseks on suur eritellimusel tehtud rohekas laud ja Inspirast ostetud valge kattega seeriatoolid.

Alati ei ole tingimata antiiki vaja, et vana majaga sobida ja ruumile stiilne üldmulje anda.

«Oluline on hõng, mis siin valitseb», ütleb reklaamibüroo juhataja, kes ei soovi oma nime avaldada. «Oleme investeerinud siia pikkamisi seitsme aasta jooksul ning kõik on meie firmas töötavate disainerite töö. Püüdsime siin luua ainult meile omast atmosfääri, mille juurde kuulub diskreetsus, tagasihoidlikkus ja raha seinale riputamise vältimine.»

Enne kui Division 1992. aastal nendesse ruumidesse kolis, oli majas mingi ministeeriumi rotaprinditrükikoda ja ruumide seisukord polnud kiita.

Remondi käigus tuli sõjaväelikult õlistest ruumidest välja keskaegne seinamaal, nii et muinsuskaitse mitmeks kuuks tööd peatas ja maali restaureeris. Lisaks sellele ei luba muinsuskaitse selles tuumis laega midagi ette võtta. Suurte puittaladega lagi on ainult üle lubjatud, kuid laest pudeneb jätkuvalt liiva ja iga ülemisel korrusel astutud samm kajastub nõupidamisteruumis krääksumisena. Vana maja elab oma elu.

Ebamugavused on kompenseeritud mugavustega, maja ei vaja konditsioneeri, paksud kiviseinad on loomupäraselt talvel soojad ja suvel jahedad.

«Kogu maailmas asub enamik reklaamifirmasid uutes moodsates hoonetes. Ka meil kippus siin ruumipuudus kollitama, jagasime tol hetkel maja ühe sisekujundusbürooga», selgitab Divisioni juhataja. «Tekkis mõte Kawe Plazasse kolida. Kuid meie endi loodud aura hoidis siin kinni, ka Lääne kolleegid peavad Pika tänava hoonet ainulaadseks.»

Majas puudub ülimuslikuks saanud eurolikkus.