26 oktoober 1999

Liiga vara on kroonist loobuda

Niipea kui Eestis pääses valla arutelu, kas euro võiks kasutusele võtta enne, kui Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks, meenus mulle üks seik ülemnõukogu päevilt. Parasjagu käisid etteval-mistused rahareformikomisjoni koostamiseks ja kui selgitasin asjade kulgu toonasele parlamendile, esitas rahvasaadik Tiit Made mulle küsimuse: kas Eestil on tõesti vaja oma raha, võib-olla oleks targem kasutusele võtta hoopis Soome mark? Vastasin siis, et idee ei ole hea, kui selle elluviimiseks puudub Soome valitsuse ja parlamendi nõusolek. Olgu Soome valitsusel austus ja armastus Eesti vastu suur, ometi poleks ta nõusolekut andnud, sest eestlaste markadega kindlustamine tähendanuks maksude tõstmist Soomes.

Peatselt Eesti taasiseseisvumise järel käidi Rootsis välja mõte, et Rootsi võiks Eesti heaks teha sama nagu Suur-Britannia oma kolooniates, kehtestades nn naelsterlingi tsooni. Ideed ei võetud tõsiselt, sest see tähendanuks näiteks, et Rootsi rahandusminister olnuks ühtlasi Eesti rahandusminister ja Rootsi keskpank mänginuks sama rolli ka Eestis.

Niisamuti tähendab üleminek eurole võõrast finantsjuhtkonda, võõrast keskpanka ning sedagi, et mängureeglid kehtestavad teised.

Eesti kroon on riiki väga hästi teeninud ja ma ei näe mingit vajadust sellest loobuda. Kui Eestis oleks sama kõrge inflatsioon, nagu oli 1992. a, või Eesti oleks läbi käinud sõjatulest nagu Bosnia-Hertsegoviina või tema riiklikud institutsioonid oleksid sama nõrgad kui Libeerial või Panamal, oleks situatsioon teine. Midagi sellist Eestis pole. Loobuda süsteemist, mis toimib hästi, on enneaegne.

Ma ei ütle, et Eesti ei saa ühepoolselt eurot rakendada, kuid sel on oma miinused, kõigepealt tekkiv ebaselgus kohustuste ja õiguste suhtes. Näiteks kes annab piisava tagatise eurole. Pole välistatud, et ühel või teisel kommertspangal on raske leida piisavalt eurosid, kui paljudel klientidel tekib ootamatult nõudlus nende järele. Keskpank võib muidugi müüa kõik oma tagavarad (osa neist seisab küll juba praegu eurodes), aga keskpangas olev katab vaid osa vajadusest. Euroopa keskpangalt ei maksa sellisel juhul oodata mingit toetust, seda kohustust tal ei ole, sest Eesti kasutab eurot omaalgatuslikult. Seda vihmavarju, mis kaitseb ELi rahaliidu liikmeid, Eesti kohal ei ole.

Kui jätta kõrvale riiklust ja iseseisvust puudutav küsimus ja keskenduda finantspoolele, siis kiirel üleminekul eurole on tõesti üks eelis -- kaob lõplikult krooni devalveerimise oht. Tekib aga hulk küsimusi, mida Eesti ei saa mõjutada.

Õhku jääb küsimus, milliseks kujuneb Eesti Panga roll olukorras, kus Eestil oma valuuta puudub. Tõenäoliselt oleks see väga tagasihoidlik, midagi sellesarnast, nagu tal oli rublaaja lõpus -- Rein Otsason istus koos Rain Lõhmuse ja Heldur Meeritsaga Toompea pisikeses kontoris ning lugesid Financial Times'i, rahaasju juhtis Galina Litvinova NSVLi riikliku panga Eesti kontor, mille peakontor oli Moskvas...

Keskpangale jääks pangajärelevalve ülesanne, aga seegi oleks komplitseeritud, sest milliste ja kelle kehtestatud reeglite vastu eksimusi keskpank sanktsioneeriks?

1992. aasta 20. juuni dekreediga muutis rahareformikomitee pankade ja ettevõtete rublapõhised aktivad ja passivad kroonipõhisteks kursiga 10:1. See oli võimalik vaid seetõttu, et Eesti oli äsja taasiseseisvunud. Praegu ei saa kroonist niisama lihtsalt loobuda kasvõi seetõttu, et selleks on vaja muuta riigi põhiseadust. Või kas näiteks võtavad ettevõtjad vastuvaidlemata vastu uudise, et nende võlakohustused on nüüd eurodes? Arvan, et mitte.

Euro on esialgu käibel arveldusühikuna, kuidas käitub euro sularahana või süsteem tervikuna näiteks muutuva konjunktuuri tingimustes, ei tea esiotsa keegi. Arvan, et Eestil ei tasu eurole üleminekuga kiirustada, veel vähem teha seda ühepoolselt. Eesti saab ELi liikmeks umbes viie aasta pärast, veel paar aastat läheb, et pääseda rahaliitu. Siis tuleb ka euro, kõikide reeglite kohaselt, mis tagavad mõlema poole õigused ja kohustused.

Autor: Bo Kragh

Hetkel kuum