Võrumaa vägevamad

Wõro Kommerts on käibe poolest kolmas vorstitööstus Eestis Rakvere ja Valga lihakombinaatide järel.

Äriplaan, millele Ühispank kolm aastat tagasi laenu keeldus andmast, nägi 1999. aastal ette 97 miljoni krooni suurust aastakäivet. Tegelikult müüdi 107 miljoni krooni eest ja hansapankur Indrek Neivelt avaldas tööstust väisates soovi, et pangast laenu võetaks.

Wõro Kommertsi president Aigar Pindmaa nentis, et sügisel peaks makstama tagasi viimane laenuosa ja edasi hakatakse rasva kõhule koguma. «Kõik siinkäinud lihatöösturid imestavad meie tootmisruumide väiksust nähes,» möönab Pindmaa Euroopa viimase sõna järgi käivate masinate vahel patseerides. «Selle kaksamismasina hinna eest saab 600-seeria tuttuue Mercedese.» Kümme aastat oma elust taimetoitlasena veetnud president sõidab mitmeaastase Toyota Camryga.

«Ikka laieneme,» on Kikkas kindel. Paar klienti peaks sel aastal juurde saama, siis tuleb tootmist laiendada. Ainult nad ei osta viimase sõna masinaid, sest need maksavad kaks miljonit.

«Dollarites, aga meie tahaksime teha umbes kolme miljoni kroonise investeeringu,» sõnab Kikkas mõtlikult.

Järvakandi klaasivabrikust ostetud seadmed töötasid varem lageda taeva all, varasemate aastate kasumist ehitati selleks talveks liivapesumasinale ja kuivatustrumlile katus peale. Hästi kõrge, et uued seadmed ka alla mahuks.

Liivakaevamine on hooajaline ja praegu on firma 12 töötajast 10 puhkusel. «Me ei saa siin midagi planeerida,» kehitab Kikkas nõutult õlgu. «Enne sula ei saa kaevata, kui sügisel külmaks läheb, lõpetame päevapealt ära.»

Suvepuhkust Kiviliivas ei tunta.

«Vanemad olijad räägivad, et mõtteviis on Lepiksoni tulekuga muutunud,» ütleb maavalitsuse majandusosakonna peaspetsialist Taavi Karu. Tema on noor ja hingega asja kallal, ent info maakonnas toimuvast ei jõua sellest hoolimata eriti kiiresti maavalitsuse kolmandale korrusele. Sellest, et üsna Võru külje alla peaks ligi 50 miljoni krooni suurune investeering tulema, pole Karu midagi kuulnud.

Sellest, kuidas maavalitsuse ettekujutusel majanduselu võiks edeneda, annab aimu Võrumaa arengukava 2010. aastani. «Võrumaa arengut kavandades ja strateegilistes suundades kokku leppides oleme lähtunud piirkonna ressurssidest ja arengueeldustest eesmärgiga realiseerida neist tulenevaid võimalusi konkurentsieelisena, pöörates samal ajal tähelepanu kitsaskohtadele ja riskiteguritele,» kirjutab maavanem Robert Lepikson eessõnas.

Nõrkused on sügisel tehtud SWOT-analüüsi põhjal sotsiaalne passiivsus, väiksed omavalitsused, statistiliselt suurest tööpuudusest hoolimata esinev tööjõupuudus ja vananenud tehnoloogia.

Eelisteks peab Võrumaa geograafilist asukohta piirivallana, turismile sobivat looduskeskkonda ja kasutamata metsa ning maavarasid, nagu liiv, savi, järvemuda, räägib Karu.

Kui Tiit Raag neli aastat tagasi Timo Keraamikat juhtima hakkas, polnud tal aimugi, et kuu aja pärast oli plaanis pankrot välja kuulutada. Möödunud aastal andis 3 mln kroonise aastakäibega käsitööettevõte tööd ligi kolmekümnele inimesele.

«Ega Võru inimesed ise ka ei tea, et neid asju siin tehakse,» tõdeb Raag Hollandi päritolu savist akti laualt tõstes. Naine on hall ja pehme, enne kui noored kindlakäelised töötajad ta liitekohad olematuks siluvad ja täisautomaatsed ahjud ta keha 1000 kuumakraadi juures kõvaks küpsetavad.

«Vesivärvide ja lakiga kaetuna ei tohi ta kuskilt praguneda,» ütleb Raag praagiriiuli toodetel tulutult kriime leida püüdes. «Kõik materjalid on toksiliste lisanditeta, ka glasuur on pliivaba.» Eriti söögi tarbeks kasutatavate anumate puhul on selline informatsioon oluline.

400 eri toodet müüakse praegu lisaks Eestile Soomes, Rootsis ja Lätis. «Need on Sokosele,» osundab Raag väljapääsu peaaegu blokeerivale kastikuhjale. «Üks Soome firma ostab ainult ingleid, Sokos tahab aiakujusid.»

Jaapaniga on keraamikafirmal samuti kontakt leitud, ainult et Ameerikast toodud vormidesse valatud kujud pole just nende maitse. Eestlasele lähevad Ameerika kujud küll, Eesti kunstnike disain seevastu mitte. Ka Wõro Kommertsi jõulupõrsas valmis jänkide vormis.

ASis Barrus on pärastlõunaks töö lõpetanud vaid mööblitsehh, kus valmivad antiikset stiili jäljendava disainiga söögi- ja diivanilauad. «Mööbel moodustab meie toodangust 5 protsenti,» räägib 75 miljoni kroonise aastakäibe saavutanud puidutööstuse juht Arno Tammjärv. «Kõige kasumlikum on ikka saematerjalitööstus.»

15 miljonit krooni maksnud masin töötab praegu veel ühes vahetuses, kuid möödunud aastaga võrreldes on uue masina kasutuselevõtt tootmismahtu neljakordistanud. Kui masina jaoks on ehitatud uus hoone, siis puitliimkilbitsehh ja kontor asuvad ümberehitatud noorkarjalaudas.

«Ega puitliimkilpi pole kuigi mõttekas teha,» näitab Tammjärv Taani, Rootsi ja Inglismaale minevate materjalide oksakohtade rohkust. «Eesti mänd on selline oksaline.»

Barrus tooks hea meelega tooret Venemaalt sisse, kuid sõlmitud lepingud ei kipu kuidagi pidama. Vaid veerand tööstuse vajadustest tuleb praegu idast, ehkki Tammjärv näeks hea meelega, et Vene toorme osakaal oleks üle poole.

«Saematerjali soodne maailmaturuhind ja hea meeskonnatöö on meie ettevõtte arengu taganud,» tõdeb nädalavahetusi tööl möödasaatev Tammjärv. «Mujale pole eriti minna, ega Võrumaal valikuvõimalust veel pole.»

Kuigi noored seda tihti Võrust äraminekul ettekäändeks toovad, usub Tammjärv, et peagi olukord muutub.