Kinnisvaramaakler versus klient

Varasematel aastatel valmistasid muret libamaaklerid. Nüüd pole harvad sellised juhtumid, kus maakleri töö ja vaev jääb tasumata. Enamik ostjaid tunneb huvi selle vastu, kas objekti vahendamiseks on sõlmitud leping, andes sellega müüjale märku võimalusest vahendajat alt vedada.

Järgnev ei ole mõeldud selleks, et kallutada ausaid kodanikke pettusele. Pigem sooviksin sellega juhtida tähelepanu asjaolule, et järjest sagedamini petavad kliendid maaklereid.

Vahendustasu maksmisest hoidumiseks on mitmeid võimalusi. Esimese «kuldreegli» kohaselt ei tohi maakleriga lepingut sõlmida, tuues ettekäändeks maakleri ebausaldatavuse. Leidub palju lihtsameelseid maaklereid, kes on valmis teie objekti töösse võtma, seda reklaamima ja enda tööaega kulutama igasuguse kirjaliku lepinguta.

Kuidas toimida, kui lepingut ei ole ning lihtsameelne ja töökas maakler toob pidevalt ostjakandidaate teie korterit vaatama? Ega siis ühepoolselt pole võimalik maaklerit petta, sellega peab ka ostja nõus olema. Tavaliselt otsivad sellised ostjad ise igal võimalusel kontakti ja jätavad oma visiitkaarte, kui maaklerit nägemas ei ole.

Edasine on juba lihtne -- tuleb kokku leppida aeg notari juures ja tehing ära vormistada. Muidugi peaks ettevaatlik olema, sest kui ostja on nõus maaklerit petma, siis võib ta teiega samamoodi toimida.

Kui olete siiski sõlminud maakleriga lepingu, siis on lugu keerulisem. Enamasti on sellised maaklerid rohkem ette valmistatud ja näevad võimalikku pettust ette. Lepingud on aga enamasti niivõrd kehvasti sõnastatud või siis nii lühikese kehtivusajaga, et ei ole mingi probleem neid täitmata jätta. Samuti esineb palju juriidilisi ebatäpsusi: lepingu objekt on määratlemata, maakler soovib saada vahendustasu asemel honorari jne.

Kui on sõlmitud korralik ja vettpidav käsundusleping, jääb ainukeseks võimaluseks maakleri kallutamine pettusele -- võib soovitada tal «büroost mööda minna». Sellisel juhul saab maaklerist kaasosaline ja ühiselt petetakse kinnisvarafirmat.

Autor: Ingmar Pappel