Targa töölise koolitab ettevõte

Kui vallas või väikelinnas luuakse uusi firmasid ja pakutakse kohalikule rahvale tööd, arenevad ka koolid ja kultuurielu. Arvan, et riik peaks kaasa aitama eelkõige majanduse arengule ja uute töökohtade loomisele.

On kujunenud paradoksaalne olukord. Nõukogude-aegse tööstus- ja põllumajandussektori kokkukuivamisel ei ole paljud sealt vabanenud ja vabanevad inimesed pole suutnud endale leida uut rakendust. Ameteid, mida nad on omandanud, praegu ettevõtteis ei vajata. Teisalt puuduvad paljudel töötuks jäänutel erialased oskused hoopis.

Hädas on ka firmad ? neil pole haritud oskustöölisi kusagilt võtta ja see omakorda takistab investeeringuid väljapoole suuremaid linnu.

Kogu probleemistikku on võimendanud Eesti elanikkonna kiire vananemine.

Teine paradoks ? ajal, kui maapiirkondades valitseb tööpuudus, soovitavad nii Euroopa kui ka Eesti majandusteadlased ja ettevõtjad meil kiiresti hoopis tööjõuturg avada. Meie majandus vajab inimesi, kel on efektiivsemates lääne ettevõtetes töötamise kogemusi ning kes oskavad ja tahavad tulemuslikult tööd teha.

Seda objektiivset vastuolu ei saa lahendada nii, nagu pakuvad ametiühingud ? piirame Eesti tööjõuturule pääsemist. Tegu on lootusetu ettevõtmisega, sest ELi astudes satume riikide ühendusse, mille sees toimib tööjõu vaba liikumine.

Valitsuse arvates tuleb Eesti töötajate konkurentsivõime hoidmiseks kiiresti tõsta tööealise elanikkonna kvalifikatsiooni. Nõrgema majandusega piirkondadesse suunatavad riiklikud regionaaltoetused ei tohi enam kuluda ainult uuringutele ja seminaridele, vaid peavad kaasa tooma peamise ? ettevõtluse arengu ja uute töökohtade loomise.

Mõned poliitikud pakuvad lahenduseks ka Eesti-sisest migratsiooni. Inimesed, kes elavad suure tööpuudusega piirkondades, peaksid oma kodukoha maha jätma ja suunduma Tallinna, kus ettevõtlus areneb kiiremini. Koolivõrku ja valdade elanike koosseisu vaadates märkame, et sisemigratsioon eriti noorema põlvkonna seas meil kahjuks juba toimib. Ent kõigile mahajäänud piirkondade elanikele niisugune lahendus ei sobi. See pole kasulik ka Eesti riigile.

Arvestada tuleb sellega, et 40aastased ja vanemad maapiirkondades elavad inimesed ei soovigi oma kodukohast lahkuda. Neile on tähtis täiendada end omandatud erialal või õppida selgeks mõni uus amet, millega saaks tööd kohalikus firmas. Hakkajamad vajavad stardikapitali oma firma asutamiseks. Maarahva laatadel võib märgata, et iga aastaga tekib perefirmasid juurde. Paraku on väga paljud kagu- ja kirde-eestlased neist veel kõrvale jäänud.

Riik on püüdnud neid aidata. Töötuid koolitatakse igas maakonnas. Paraku pole selleks kulunud raha probleemi leevendanud. Mõnelgi pool on välja õpetatud kümnete kaupa sekretäre ja treialeid, tööd neil erialadel on aga leidnud vähesed.

Seega pole tööjõuturu uuringud olnud täpsed või pole nende järeldustega arvestatud. Olgem ausad: sageli pole neid töökohti, mille täitmiseks spetsialiste koolitatakse, kunagi olemas olnudki. Aga 22,6 tööpuudus noorte hulgas pole küll see, millega valitsus võiks leppida.

Regionaalministrina olen valitsusele välja pakkunud lahenduse ? suuname koolitusraha ebamäärase eesmärgiga kursuste asemel otse ettevõtteisse. Riik võiks kompenseerida firmadele poole või pisut rohkem täiend- ja ümberõppekulust. Jutt on 20 000?50 000 krooni suurusest summast koolitatava kohta.

Niisugusest koolitusest võidaksid nii tööd otsivad noored kui ka tööandjad, kes saavad võimaluse välja õpetada just neid spetsialiste, keda firma vajab. Riik kompenseeriks kulutused, mis on tehtud kutsekoolides käinud või neis alles õppivate noorte kvalifikatsiooni tõstmiseks. Ettevõtted saaks raha korraldada õppepraktikat, et leida tööjõudu. Loomulikult kaasneb sellega tingimus, et töökohtade arv ettevõttes ei vähene. Riik toetaks kuni pool aastat ka tippjuhtide leidmist väikefirmadesse juhul, kui spetsialist jääb edaspidi ettevõttesse ametisse.

Koolitusraha saajatena eelistab riik töötlemise, tootmise, teeninduse, transpordi, logistika ja turismiga tegelevaid äriühinguid. Neis firmades peaks töötama ümbruskonna inimesed. Ettevõtted peaks valmistama toodangut peamiselt ekspordiks, kasutama kohalikku toorainet ja kaasaegset tehnoloogiat.

Lisaks kutsekoolide lõpetajaile võiks projekt olla suunatud ka neile, kes on suurettevõtteis töötuks jäänud või keda ähvardab koondamine. See tingimus sihtgrupi osas peaks välistama olukorra, et firmad hakkavad riigi koolitusraha eest töötajaid konkurentidelt üle ostma.