Eesti vorst kõlbab hästi eurooplasele

Peaaegu igaüks meist teab, mis maitse on viineril ja kas jõululaual särisev verivorst on ikka õige verivorst. Kellele tundub, et maitse ei olnud just päris see õige, proovib järgmisel korral teise firma toodet. Pidevalt täiendav tootevalik, üha teravnev konkurents ja Eesti liikumine ELi suunas, seab tootjatele järjest suuremaid kvaliteedinõudmisi. Lihatooteid valmistavate ettevõtete tegevust reguleeriva toiduseadusandlusega on kehtestatud täpsed hügieeni- ja kvaliteedinõudeid, mille täitmist jälgivad riigiametid.

Et lihatööstused klientidele ebakvaliteetset lihatoodet ei pakuks, valvab veterinaar- ja toiduamet ning tarbijakaitseamet. Tootja asi on tagada, et toote retsept ja koostis oleksid omavahel kooskõlas. Enamiku Eesti lihatöötlejate puhul on ses osas asjad korras.

Lihaliidus arutatakse pidevalt, kuidas lihatoodete turul kvaliteeti tõsta. Põhjus on selles, et ebakvaliteetne kaup kahjustab kogu tööstusharu mainet. Ausad tootjad hoolivad ka ausast konkurentsist. Samas käib kvaliteeditõstmise sildi all sageli ka poliitiline võitlus, kus püütakse seaduste ja määruste abil turgu osaliselt ümber jagada. Üks selline näide on ettepanek klassifitseerida vorstid mingisugustesse klassidesse.

Selline toodete klassifitseerimine loob konkurentsieelise ELI importtoodetele, kuna seal taolise süsteemi alusel vorsttooteid ei klassifitseerita. Eesti omakorda ei saa ühepoolselt ELi vorstitootjatele selliseid nõudmisi kehtestada. ELi korra kohaselt peavad tootjad pakendil ära tooma lihaliigid ja lihasisalduse tootes. Liha sisalduse protsendi arvutamiseks on olemas täpsed normid. (EL direktiiv 2001/101 EC, mis hakkab kehtima 01.01.2003.a.) Nt 10 kilost seapekist võib deklareerida lihaks ainult 3 kg (30) ja 10 kilost seakamarast 2,5kg (25)!

Lisaks on lihatööstustele suur probleem ka 1. juulist kehtima hakkavad hügieeninõuete eeskirjad, mille täitmine on enamuse lihatööstuste jaoks majanduslikult karm. Eesti on peagi liitumas ELiga. Sellest lähtuvalt pole mõtet kehtestada keerulist vorstide klassifikatsioonide süsteemi, kuna lähiajal peab Eesti niikuinii hakkama aktsepteerima ELi nõudeid ja norme. Paljud põllumajanduse regulatsiooni puudutavad määrused on juba kasutusele võetud ning neid lisandub pidevalt.

Ettepanek vorstide klassifitseerimiseks Eestisisese süsteemi järgi tundub vastuoluline, kuna samal ajal teeb Eesti riik tervikuna läbirääkimistel Brüsseliga jõupingutusi, et põllumajanduspeatükis soodsamaid tingimusi saada.

Tarbijale ei ütle midagi see, kui ta loeb pakendilt, et tegu on näiteks teise klassi vorstiga. Tema jaoks on hoopis olulisem hinna ja kvaliteedi suhe ning väljakujunenud tarbimisharjumused.

Toote esmakordsel kasutamisel saab ta rohkem infot pakendil olevast toorme nimekirjast, kui sellest, millisesse klassi ta kuulub. Vorst on esmatarbekaup, mille hinna ja kvaliteedi dikteerib tarbija. Kui hinna ja kvaliteedi suhe on paigast ära (ja maitse halb!), siis seda toodet lihtsalt ei osteta!

Autor: Silver Ambos