Kas tootlikkus on Eestis varjusurmas probleem?

Tootlikkuse kui süsteemi (riik, tegevusala, ettevõte jne) väljundite (toodang, teenused jm) ja sisendite (ressursid, kulud) suhe on majanduskasvu ning konkurentsivõime põhitegur nii makro- kui ka mikrotasandil.

Statistilises väljenduses ja üldises ning lihtsustatud käsitluses võib tootlikkusena mõista sisemajanduse koguprodukti (SKP) riigi (regiooni) ühe elaniku (inimese) kohta. Selle näitaja (püsivhindades) kõrge kasvutempo hoidmist on tõlgendatud kui konkurentsivõime integraalset iseloomustajat. Üldtunnustatud on seisukoht tootlikkusest kui majanduse tervise baaskriteeriumist ehk baromeetrist.

Eesti majanduse tootlikkus (SKP ühe elaniku kohta) moodustab ainult 10?20% kõrgelt arenenud riikide vastavast tasemest ja 38 % Euroopa Liidu keskmisest. Seega oleks vajalik kardinaalne suhtumise muutmine tootlikkuse tõstmise juhtimisse. Paraku pole tootlikkuse juhtimine Eesti iseseisvumise aastatel oluliselt paranenud ja seda iseloomustavad jätkuvalt mitmed negatiivsed asjaolud, mis on toodud kõrvalolevas tabelis.

On ilmne, et tootlikkusega seonduv on Eestis uudne, keerukas ja mitmetahuline. Kuid lähemal aastakümnel on majanduse arendamise võtmeprobleem just tootlikkuse kiire kasvu tagamine, mis aitaks suurendada konkurentsivõimet, tõsta palkasid ja elatustaset. Mida siis teha, et tootlikkus suureneks? Esmane vastus on üsna lihtne: tuleb suurendada väljundit (toodangut) ja vähendada sisendeid (kulusid). Lihtsus on siin muidugi näiline ja peale mainitud võimaluse on veel neli tootlikkuse suurendamise viisi (muutes väljundit ja sisendeid), mis teatud majandusolukorras võivad osutuda lahenduseks. Need neli viisi jäävad nuputamiseks asjahuvilistele.

Tootlikkuse suurendamise võimaluste leidmine on lahutamatult seotud selliste mõistetega nagu tootlikkuse kasvu tingimused, tegurid ja reservid.

Tootlikkuse kasvu tingimusteks on mingid protsessid ja ilmingud, mis võivad kiirendada (või aeglustada) tootlikkuse tegurite mõju: looduslik-klimaatilised tingimused, riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika, maailmamajanduse olukord, riigi poliitilise situatsiooni stabiilsus ja prognoositavus jm.

Eesti olukord nendes aspektides on üldteada ja suhteliselt soodne. Võib öelda, et Eestis on praegu suhteliselt hea keskkond tootlikkuse suurendamiseks. Seejuures osa mainitud tingimustest (nagu riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika) on makrotasandil ühtlasi majanduskasvu ning tootlikkuse suurendamise reguleeritavad tegurid.

Mikrotasandi (ettevõte, firma) suhtes on nendeks objektiivsed välistingimused ehk välised mittereguleeritavad tootlikkuse tegurid. Võtmeküsimuseks on aga tootlikkuse reguleeritavad sisemised tegurid, mille mõjul muutub tootlikkuse tase ja dünaamika. Sellised tegurid võib rühmitada:

materiaal-tehnilised. Seotud tehnika ja tehnoloogiaga, materjalide ja energiaga;organisatsioonilised. Seotud töö ja tootmise korraldamisega ning juhtimisega;sotsiaal-majanduslikud. Seotud inimkapitaliga, töötajate motivatsiooni ja tööga rahuloluga.

Peale nende tegurite tuleb arvestada nn mastaabi efekti teguriga, s.o tootmise ja turuosa laiendamine. Siin mängib tootlikkuse suurendamisel olulist rolli loodav produkt (või teenus) ise, tema hind, kvaliteet ja ressursside erikulu.

Kõikide tootlikkuse tegurite juures on teatavad reservid, s.o tootlikkuse tegurite ära kasutamata või halvasti kasutatud võimalused. Nüüd jõuamegi eespool esitatud küsimuse täpsema vastuseni: tootlikkuse suurendamiseks tuleb olemasolevate üldtingimuste juures määratleda tootlikkuse tegurid ja otsida nende reserve, mida oleks otstarbekas kasutusele võtta.

Kõik see eeldab tootlikkuse mõõtmist, hindamist ja analüüsi, prognoosimist ja planeerimist, abinõude evitamist ja stimuleerimist ehk kokkuvõtlikult ? terviklikku tootlikkuse juhtimist (total productivity management, TPM). Siin on ühisjooni tervikliku kvaliteedi juhtimisega (TQM) ja ideaalis peaksid TPM ja TQM moodustama ühtse integreeritud süsteemi, mida võiks nimetada konkurentsivõime juhtimissüsteemiks. Paraku on Eestis tootlikkuse probleemistik vist jäänud kvaliteedi varju.

Uuringud on näidanud, et tootlikkusnäitajate tase ja kasv on Eesti tegevusalades väga erinev. Kõikides tegevusalades on tootlikkuse kasvuks võimalusi, kuid nende olemus ja realiseerimise teed ei ole universaalsed. Teatud üldistusena võib mainida, et tootlikkuse kasvu võtmeküsimusteks on inimkapital ja investeeringud. Samas peab arvestama tootlikkusega kaasnevate negatiivsete ilmingutega, nagu töötuse võimalik kasv ja palga ennakkasv.

Tootlikkuse kasvu juhtimist aitaks parandada ja arendada Eesti tootlikkuse keskuse loomine. Maailma paljudes riikides on kokku ligi 200 tootlikkuse keskust, USAs ja Jaapanis igas osariigis.

Tootlikkuse keskusi on loodud juba ka endistes sotsriikides, näiteks Ungaris, Bulgaarias, Sloveenias, Slovakkias, Venemaal, Ukrainas. Tootlikkuse keskused abistavad igapidi tootlikkuse probleemide lahendamisel nii makro- kui ka mikrotasandil.