Aktsiaportfelli suurem tulusus pole kindel

Tavapäraselt loetakse aksioomiks, et aktsiate tulusus on pikas perspektiivis võlakirjade tulususest suurem. Ajaloos tagasi vaadates on see kindlasti nii, eriti kui vaatleme 100 või 200 aasta pikkust perioodi. Täpset tulevikku ei oska ette ennustada mitte keegi ja seepärast ongi nii finantsturgudel kui ka paljudes teistes valdkondades pea ainsaks meetodiks mineviku aegridade ülekandmine tulevikku. Seetõttu propageerivad ka pensionifondide haldurid fonde, mille varadest pool on paigutatud aktsiatesse, potentsiaalselt tulutoovamateks fondidest, mis paigutavad varad peamiselt intressitoodetesse. Kõrvalolevas tutvustuses on Alo Kullamaa Sampo Pension 50 fondi nimetanud lausa äkiliseks.

Samas tekib küsimus, kas on ikka kindel, et aktsiafondide tulusus on võlakirjade omast suurem. Seda vähemalt lähikümnenditel.

Möödunud nädalal ilmus Deutsche Banki uurimus, kus ennustatakse, et järgmise 20 aasta jooksul on võlakirjade tulusus aktsiate omast tõenäoliselt suurem. Ennustusel on oma tõepõhi all. Pärast 1929. aasta börsikrahhi kulus kolm aastat, enne kui aktsiate hinnad hakkasid tõusma. Krahhieelsele tasemele kerkisid aktsiate hinnad alles 20 aasta pärast. Muidugi võib väita, et Eesti ja teiste Euroopa Liidu kandidaatriikide aktsiad on tõusuteel ning kasvupotentsiaal suur. Pensionifondides on aga ühe regiooni ettevõtete aktsiaportfell suhteliselt väike (õnneks), sest arenevad turud on kõigele vaatamata suhteliselt riskantsed.

Alati ei pruugi teooria riskantsematest ja tulusematest aktsiatest paika pidada. Aktsiaturud võivad teatud perioodidel olla samuti madala tulususega.